JUHUSLIKUD AUTOD
Viivi Luik

See on Pauli moodi, ta ütleb ainult täistunde. Kui me käänaku peal võsanurga tagant välja jõudsime, siis me veel ei näinud midagi, kuulsime ainult larinat. See oli bussi larina moodi. Ja kui me maantee peale välja saime, siis nägime küll, et buss juba läks ja ühtegi inimest ei olnud enam ootamas. See oli veel see suurte akendega "akvaarium".
Küll Paulil oli kahju, ta võttis tee äärest maast ühe pooliku telliskivi ja viskas vastu posti, nii et tükid taga. Paul vannub kah vahel ja nüüd ta vanduski. Mina ei ütelnud midagi, muidu niisama tuli nagu tüdimus peale. Ma teadsin küll, et järgmine buss läheb kaks läbi ja see, millest me maha jäime, läks veerand üksteist läbi. Me oleksime ikka varem pidanud tulema hakkama! Paul oli Juku peale kole kuri, silmad põlesid kohe peas. Ilm hakkas jälle kuumaks minema.
Ma küsisin: "Noh lähme's koju tagasi või?"
Paul ütles: "Ei lähe."
Tema arvas, et kahese bussi peale teda enam ehk ei lasta, ema võtab asjad käest ära ja ütleb, et ülearu uued püksid on jalas. Paul kohe puhkis, kui seda arutas.Mina oleksin küll parema meelega koju läinud ja kama teinud, aga seda ma ei tahtnud ütelda. Mõtlesin, et raiskame siin tee ääres ilmatu hulga aega ära. Selle ajaga võiks kasvõi puid lõhkuda.
Aga siis viskas Paul järsku portfelli ülespoole. Kinnine lukk läks ka lahti ja sokid kargasid välja. Olid sedasi üksteise sisse tõmmatud, niisugune hall kera nagu nunnu. Oma sokid peaks ka niimoodi üksteise sisse panema. Mul on paarikaupa sõlme seotud. Siis me toppisime sokid portfelli tagasi ja Paulil oli kangesti hea tuju. Tema ütles:
"Kuule, sõidame juhuslike autodega! Ma olen sedasi sõitnud kakskümmend kilomeetrit."
Mina hakkasin vastu vaidlema, ütlesin, et vaat kui on Aleks ja räägib pärast teistele ära. Aleks on ju nüüd piimaauto peal. Aga Paul oli kangesti õhinas, ta togis mind küünarnukiga ja ajas oma:
"Meil jääb ju kahe peale rubla kolmkümmend kopikat üle, saame Tartus metsikult raisata!"
Tema tahab alati raha raisata. Tal on vähe raha, sellepärast ta tahab. Tema kätte raha ei anta. Minu kätte võib küll anda, kui on. Mina küsisin, kas me peame käe üles tõstma ja sedaviisi vehkima, nagu Suuretare Mats vehib, kui buss tuleb. Paul näitas, kuidas tuleb teha, ja ütles, et vehkida pole tarvis. Tuleb kätt sedasi kangelt püsti hoida, nagu tahaks tunni ajal väljakäiku küsida. Mina sain aru küll. Paul ütles, et see autode kinnipidamine pole mingi häbenemise asi. Suuremad poisid pidid Tallinna juures tee otsa peal seisma ja sedasi kätt püsti hoidma. Paul oli ka sinna ükskord läinud, aga üks suur poiss oli tal koju käskinud minna. Paulil läks jälle süda täis, kui ta sellest rääkis.
Mina ütlesin: "No hakkame siis pidama."
Aga Paul pani portfelli üle õla ja arvas, et peab natuke edasi minema. Siis hakkasime sealt meierei heki varjust Tartu poole minema. Natuke maad edasi niitis Pedaka August tee ääres vikki. Tõmbasime end kühmu ja tegime, nagu ei näekski teda. Ei tea, kas tema meid nägi? Kui me sealt mööda saime, siis ajasime ennast jälle rohkem sirgu. Paul võttis kampsuni seljast ära ja pani minu kotti. Mina tahtsin just pahandama hakata, aga üks auto tuli kaugemalt ja Paul lõi mulle külge, ise ütles: "Kuule, mis sa arvad?"
Ja mina ütlesin:
"Ärme siin veel peatame, viimati August näeb."
Siis läksime jälle edasi. Keskuse teeotsast panime ruttu mööda, aga pärast tuli metsavahe ja Paul ütles, et nüüd võib küll juba peatada. Arutasime, et kas siis ka peale läheme, kui lühikest maad sõidab, või läheme ainult Tartu auto peale. Paul ütles, et igaühele tuleb peale minna. Kui valima hakkad, siis nad ei võta ka enam. Sõiduautosid ei lubanud ta peatada, need on niikuinii täis. Kui me seda asja arutasime, läks üks igavene suur, furgooniga auto mööda. Sihuke hall ja läikis. Paul vahtis veel järele ja ütles:
"Kui sellele peale oleks saanud! Kui sellele peale oleks saanud!"
Minul oli kangesti palav ja miks ei pidanud ka olema, nii kuum ilm oli, et kuusevaik sulas. Tee ääres oli üks kuusk, selle pealt ma nägin. Metsa vahel oligi natuke vilum, ei tea, mis lageda peal oleks saanud!
Siis tuli urinal üks kandilise kastiga kolhoosiauto. Paul tahtis minu käe alla tõmmata, temale see auto ei meeldinud. Aga auto sõitis mööda ja autojuht liigutas kätt sedaviisi ühele poole ja Paul ütles:
"Ära pöörab."
Järgmise auto ajal ajas Paul ise käe püsti, aga juht näitas näpuga selja taha. Meie ei saanud aru, mis asja ta näitas, aga pärast nägime küll, et oli loomaauto. Paul ütles.
"Seal ei olnud ruumi."
Mul hakkas juba imelik. Ma pole harjunud sedaviisi tee ääres passima. Aga see, mis siis tuli, oli jälle sihuke hall pika furgooniga auto, mis läigib. Seda me peatasime mõlemad. Läks suure hooga mööda. Me arvasime, et ega ta ei peatu, aga näe, jättis hoogu vähemaks ja peatus küll.
Oh sa jumal, me panime joostes minema, et aga peale saaks. Kabiini uks oli juba lahti lükatud. Juht oli sihuke noorem mees, lõuapärade peal kasvas punane habe, aga lõug ise oli paljas. Ta rääkis läti keelt, Paul ütles mulle pärast.
Minul hakkas nagu kõhe, aga Paul ronis muudkui juhi kõrvale istuma ja rääkis vene keelt. Ja siis nad ütlesid kaks korda: "Tartu!" ja autojuht hakkas naerma. Mina ei ütelnud midagi.
Oli ikka uhke küll, kõik raadio mängis ja lillevaas oli aknaääre küljes ja ... Nagu oleks kasetohust, niisugune torbik. Aga tegelikult ei olnud, see oli muidu nisuke plastmass. Lilled olid vist ära närtsinud, muidu oleksid pidanud lilled ka sees olema. Ja allpool olid tüdrukute pildid. Ei tea, kust ta neid oli saanud? Kangesti uhkete nägudega tüdrukud nagu Kivistiku Maie. Aga Lepiksoni Sirje moodi oli ka üks!
See kabiin, see oli kohe nagu mõni tuba. Seal oli ta vist ööd ka sees. Selja taga oli kardin ja padi paistis ja ... Autojuhil olid paremad riided puu peale pandud. Ma näitasin Paulile kah.
Kui Tartu tuli, siis meie ei mõistnud öelda, kus ta meid maha peaks laskma. Ikka tükk aega sõitis ja keerutas, siis jättis auto seisma ja näitas käega. Me katsusime, et maha saime. Ei tea, kas oleks pidanud raha ka pakkuma, aga ega ta poleks võtnud midagi, ta vaatas meile naerul näoga järele ja lehvitas koguni kätt. Kangesti hea juht oli. Me vaatasime veel talle järele, kui ta sealt mäest alla sõitis.

Viivi Luik "KÕIK LOOD LEOPOLDIST" Tallinn * Eesti Raamat * 1984, lk. 112 - 118.