Tõmba lühikese k-ga sõnadele üks joon, pika ja ülipika kk-ga sõnadele kaks joont alla.

Ega vale vaka alla jää. Kes tera ei kogu, see vakka ei näe. Siku sarved on pikad. Kaks sikku said purdel kokku. Roobi suits ja tuki ving on saksa surm. Ahjus vissib paar tukki. Mida rohkem koeri, seda vedelam lake. Suits kerkib lakke. Kuke hari on punane. Ära sa kukke maha löö: see ei ole mehe töö! Isa ostis uksele uue luku ja keeras ukse lukku. Tikutuli ei kesta kaua. Toosi jäi ainult paar tikku. Autor parandas oma teost trüki jaoks ja toimetas ta trükki. Rukis lainetab tuule käes merena. Rukkis kasvab rukkilill. Pika ootamise järele jõudis kevad kätte. Jumal ei lase pikka puud taevasse kasvada. Sukavardad välguvad vanaema näppude vahel. Külm talv nõuab sooja sukka ja saabast. Rukkilõikajad seadsid vihud hakki. Tuul lükkas haki ümber. Voki nöör katkes. Ära puudu vokki. Ahv vaatas pealt, kuidas mees pakku lõhki saagis. Kui mees eemale läks, istus ahv paku otsa ja hakkas kibedasti saagima. Vaesel pole sooja tekki ega pehmet voodit. Eha tõi teki tähise, laotas peale päikesele.

Kirjuta lünka k või kk.

Käbi ei ku__u kännust kaugele. Lootsik lükati jõ__e. Nimi ei ri__u meest, kui mees ise oma nime ei ri__u. Talu la__a asus rott elama. Ri__as maksab rahaga, vaene nahaga. Vana lagund talumaja ku__us tuule käes külili. Palju ko__i keedab pudru põhja. Kaaren ei no__i kaarna silma. Tuul puhus teekäijale lünd nä__u. Mida kõrgemale ti__ud, seda sügavamale ku__ud. Kuidas lü__ad, nõnda läheb. Ära väsib ä__iline, vastu peab pi__aline. Kanad kaagutavad lauda la__as. Kuusi__u ääres lo__as ru__iväli. Hobuse jalad on pi__ad ja peeni__esed. Õige hõlma ei ha__a ükski. Ä__i kuulis mees läbi une kõva kisa. Ru__is on talus peremees. Seal siis kägu palju ku__us, suvilindu liialt laulis. Töö on ri__use alus linnas, lossis ja talus. Leili jooksis i__a tööta ja tegevuseta ringi. Nurm seisab nu__er, närtsinud on niit. Hobused veavad suurtü__i. Koer naabritalust tü__i liha näppas ja üle oja kodu poole lippas.

Väi__e Mikk oli viks poiss, ehk ta alles üsna pisi__e oli. Kui ta tahtis midagi teha, kas vennaga jõ__e suplema minna või sulasega la__a heinu tooma minna, küsis ta i__a enne vanematelt luba. Vanemad armastasid seepärast sõnakuuleli__u Mi__u ja isa võttis ta hea meelega põlve peale. Mi__ul oli ka vanaisa. Vanaisal oli i__a pi__a varrega piip suus. Piibu pea oli kivist ja peale oli maalitud kaks pi__ade sarvedega si__u. Mi__ule meeldis vanaisa piip väga. Vahel te__is poisil himu ka suitsetada, seda aga ei lubatud talle. Ühel hommikul läks vanaisa kodust välja. Ema kudus tagakambris su__a. Mi__ul tuli kange himu piipu suitsetada. Ta tõmbas ti__ust tuld ja süütas piibu põlema. Tü__ aega popsutas poisi__e. Ä__i läks Mi__ul süda pahaks, ta ha__as oksendama ja ku__us põrandale pi__ali. Pärast seda oli ta mitu päeva raskesti haige.