ÜHESILBILISTE SÕNADE LÕPP.

Uniselt tiksub vana seinakell: tikk - takk, tikk - takk. Varsti jõuab hommik. Koit punetab. Kõik loodus ärkab unest. Õues seisab kanakuut. Seal laulab kukk. Üle õue jookseb suur rott. Kass tema kannul, sellepärast rotil suur rutt. Õue serval on laut. Sinna lipsab rott. Õues seisab taat, pikk vikat käes ja piip suus. Ta luiskab vikatit ja läheb heinamaale. Sinna ruttab ka eit.

1. Kirjuta välja ühesilbilised sõnad eelnevast tekstist. Ära kirjutades märgi ühesilbiliste sõnade lõpud!

Näide: Kell, koit, kuut .....................................................................................
.........................................................................................................................
.........................................................................................................................
2. Märgi ka luuletustes ära ühesilbiliste sõnade lõpp.

PÄÄSUKESE LAUL. TILLUKE KUKK.
Vidi - viit, vidi - viit! Tii, tii, tibuke, tilluke kukk,
Juba haljendab niit. Klukk - klukk! klukk - klukk!
Vidi - viit, vidi - viit! Tangud on siin, tassi peal piim,
Põllul külvab Tiit. klukk - klukk!
Vidi - viit, vidi - viit! Küllalt siblida, tilluke tipp,
Ümber kukkus riit. siin on ju pipp!
Vidi viit, vidi - viit! Näe, kus lull ja kärbsekull,
Püüan kärbseid siit. napst, napst!
Tii, tii, tibuke, kui lõppes mäng,

tiiva all säng!

Vaikne kui sukk nüüd väike kukk,

klukk - klukk!

M. Meos "Vaatlusi ja harjutusi õigekirja õppimiseks", H. Laakmanni trükk Tartus 1929, lk.