HIROSIMA LENDUR |
| Ma nägin tulepilveks paiskuvat linna enda all ja pilve venivat jälgiks seeneks päikeseni. Seen kugistas alla kõik taeva ja neelas minu ja moondas ulguvaks peniks lakkamata.
Kuid vahel ma mäletan, et ma olin kotkas. Jah, ma olin kotkas! Ma naersin mäge, mis kinni maas, ma naersin hobust ja ratsanikku mäe harjal ja lippu tornis, ta lendukippumist. Ma olin tiivad, pilvedepealne õhk, joovastav kiirus! |
Seen, seen neelas mu ära, õgis mu endasse, moondas siin hullumaja trellivarbade küljes, kaheks surnud silmavalgeks ja väänlevaks saastaks. Kõik surmad mu sisikonnas kisendavad ja püüavad valla: Hirosima!
Lööge otsast mu pea, see pole mina! See on lohe, kes sigitab surma. Need pole minu käed, kiskuge nad küljest! Las mu hääl pääseb välja kisendama: Hirosima! Hirosima!
|