HIROSIMA LENDUR
Debora Vaarandi

Ma nägin tulepilveks paiskuvat

linna enda all

ja pilve venivat jälgiks seeneks

päikeseni.

Seen kugistas alla kõik taeva

ja neelas minu ja moondas

ulguvaks peniks

lakkamata.

 

Kuid vahel ma mäletan, et ma

olin kotkas.

Jah, ma olin kotkas!

Ma naersin mäge, mis kinni maas,

ma naersin hobust

ja ratsanikku mäe harjal

ja lippu tornis,

ta lendukippumist.

Ma olin tiivad, pilvedepealne õhk,

joovastav kiirus!

 

Seen, seen neelas mu ära,

õgis mu endasse, moondas

marutõvekisaks

siin hullumaja trellivarbade

küljes,

kaheks surnud silmavalgeks

ja väänlevaks saastaks.

Kõik surmad mu sisikonnas

kisendavad ja püüavad valla:

Hirosima!

 

Lööge otsast mu pea, see

pole mina!

See on lohe, kes sigitab surma.

Need pole minu käed, kiskuge

nad küljest!

Las mu hääl pääseb välja

kisendama:

Hirosima! Hirosima!

1960