HOMMIK
Heljo Mänd

Sel hommikul oli kõigil väga kiire. Äratuskell, mida isa oli vähemalt seitse korda ähvardanud prügimäele visata, tembutas järjekordselt. Lihtsalt ei helisenud ja kõik. Jaanal polnud aega korralikult nägugi pesta, hommikuvõimlemisest rääkimata, aga juukseid pidi ta kammima, sest muidu käsiks klassijuhataja Ruut tal need patsideks punuda ja ta näeks välja nagu peletis. Jaana kammis ja oli pahane, et juuksed olid magades sassi läinud. Ta kallutas oma juuksepahmaku külje peale, et kamm võtaks paremini läbi. Minu juuksed oleksid võinud mustad olla nagu Annikal, mõtles Jaana, või siis heledad nagu Margitil. Või punased nagu Dagnil, aga mitte niisugused igavad pruunid. Nojah, Dagni juuksed talle eriti ei meeldinud, kuigi Dagni ise ütles, et tal on kuldpunased juuksed, aga olid siiski sada korda huvitavamad kui temal.

Isa tuli Jaana selja taha habet kõristama.

"Alati sa kõristad oma habet nii kaua. Vastik kõrin!" ütles Jaana pahaselt.

"Mis parata, tütreke, ma tahan ka korralik välja näha nagu sinagi."

"Kohv on juba laual!" hõikas ema, kes jõudis nii enda kui oma toimetustega alati esimesena valmis.

Kohv oli küll laual, aga Jaana tassis valendas muidugi piim.

"Jälle piim," mossitas Jaana, "vala mulle paar tilkagi kohvi, et võtaks selle vastiku piima maitse ära."

"Igal hommikul üks ja sama jutt," ütles ema, ent valas siiski tibakese.

Jaana teadis küll, et talle rohkem ei valata, aga ikka lipsas tal suust:

"Nii vähe."

"Kasvad suuremaks, saad rohkem."

See oli tuttav jutt ja Jaana hakkas sööma. Ükskõik kui kiire neil hommikul ka polnud, sööma pidid nad alati rahulikult. Seda nõudis ema ja sellest ei taganenud ühelgi korral. Jaana sõi isutult. Kust seda isu võtta, kui alles sai ärgatud. Ega ta pole Margit, kes võib alatasa süüa. Margiti võileivad olid kõige võimsamad, aga ise oli ta pisike, neist kõige pisem. Isa oli tal küll suur. Vist kõige suurem isa nende klassis. Ja kangelane oli ta ka. Ta oli sõja ajal olnud partisan.

"Isa, miks sina ei olnud partisan?" küsis Jaana.

"Mina?" oli isa üllatunud.

"Sina jah. Margiti isa oli."

"Eks ma tahtsin küll minna, aga ema ei lubanud."

Jaana pöördus ema poole:

"Miks sa keelasid? Miks sa ei lubanud isal partisaniks minna?"

"Isa muigas:

"Ei, tütreke, mitte sinu ema ei keelanud mind, vaid minu ema. Sinu vanaema. Ma olin tol ajal isegi natuke noorem kui sina praegu. "

Jaana sai aru, et oli oma küsimusega viltu läinud, aga ta tahtis nii väga, et isa oleks olnud partisan. Noh, kui mitte just partsan, siis laeva kapten nagu Dagni isa.

"Miks sa kapteniks ei õppinud, või vähemalt tüürimeheks?" nõudis Jaana.

"Miks ma peaksin tüürimees olema, kui mind huvitab hoopis keemia?" küsis isa omakorda.

"See on nii igav," põlastas Jaana, "sinul ja emal on väga igav töö."

"Mis mu tööl siis sinu meelest viga on?" sai ema pahaseks.

"Sina õmbled! Iga päev aina õmbled. Aga vaata, Annika ema on näitleja. Hakkab mängima kuningannat."

"Ei ta saaks midagi mängida, kui poleks õmblejat, kes talle kuninganna kleidi teeks," ütles ema laua äärest püsti tõustes ja juttu lõpetades.

Ka isa ja Jaana tõusid püsti. Jaanal tuli meelde, et tal on kole kiire, ta kahmas portfelli ja lippas uksest välja.

"Kas sa mantli panid selga?" hõikas ema talle järele, Kuid Jaana ei teinud seda kuulmagi. Milline mõttetus nii sooja ilmaga mantel selga panna!

Täna pidi Jaana jõudma õigeks ajaks. Paar päeva tagasi oli ta hilinenud ja ta ei tahtnud, et Tiivi, nende salgajuht ja klassi eeskuju, talle hilinemist terve päeva nina alla hõõruks. Milline vastik iseloom olla nii ülikorralik! Jaana lisas kiirust ja mõtles, et halvemal juhul jõuab ta koos õpetajaga klassi. Ta pidi juba jooksma hakkama, et halvemat juhtu ennetada, kuid jäi selle asemel hoopis seisma. Järsku meenus talle kurb tõsiasi, et juba teist korda pole tal kaasa joonistust suvest, ja olukorra tegi veel kurvemaks see, et joonistust polnud olemaski.

Jaana läks turri. Milleks on vaja küll sellist teemat, nagu pioneer suvisel matkarajal? Milleks peab koos matkama? Ja üldse matkama? Igaüks käib seal, kus tahab. Läheb näiteks Klooga randa ja sulistab vees.

Matkamine oli Jaanale valus küsimus. Kevadel oli Tiivi suured plaanid teinud, kuidas nende salk läheb täies koosseisus metsa matkama. Kõik olid nõus. Ent kui suvi kätte tuli, siis sõitis Dagni emaga puhkekodusse, Annika pidi oma väikest õde hoidma, Margit läks nagu alati vanaisa juurde, aga Jaana loobus matkast lihtsalt selle pärast, et ta kolm parimat sõbratari kaasa tulla ei saanud. Sellest ajast saadik oli neil Tiiviga vahekord sassis. Tiivi ütles, et nad on alatud sõnamurdjad ja ühise ürituse nurjaajajad.

Jaana astus õige aeglaselt. Ta püüdis õpetaja jaoks välja nuputada mõnda usutavat vabandust, mõnda vähegi usutavat. Jaana kõndis ja mõtles, kool oli juba silmaga näha, aga ühtki sobivat ettekäänet ei tulnud meelde. Igasugused totrused tulid pähe. Aga kuidas sa ütled õpetajale, et tegin joonistuse valmis, kuid siis lendas kirjatuvi aknast sisse, võttis joonistuse noka vahele ja viis ära? Või seda, et pilt tuli nii ilus, et üks isa sõber, kunstiinimene, kes nägi joonistust, saatis selle rahvusvahelisele lastejoonistuste näitusele?

Jaana jäi uuesti seisma. Ta pidi midagi usutavamat leidma.

Heljo Mänd. Soovid tagurpidi. Tln., 1974.

1. Jutusta mõne lausega, kuidas algas üks tavaline päev Jaana peres?

2. Mida või keda kadestas Jaana?

3. Mis meenus Jaanale kooliteel?

4. Räägi, miks Jaana ei läinud suvel ühismatkale ja millised olid selle tagajärjed.

5. Miks Jaana viivitas kooliminekuga?

6. Mida erinevat märkad 70- ndate aastate eluolu tänapäevaga võrreldes?

7. Järgmises peatükis kohtub Jaana Halli Vanakesega, kes annab talle kolm päeva. Ainult milleks - sellest ei saa Jaana veel esialgu aru. Nüüd hakkavad järjest toimuma imepärased sündmused …