Kaltsuring
IV

Poistele tegime ka võistluse. Urmas võitis kolm korda järjest ja Rein kaks korda. Nemad nõudsid iga kord kaotajalt, et see alustaks laulu. Ja meie laulsime, et maja kajas. Pärast, kui Urmas jälle võitis ja Vitja kaotajaks jäi, ütles Vitja, et temal ei tule enam ühtegi laulu meelde, et nüüd oleme kõik maailma laulud läbi laulnud ja et üldse aitab laulmisest.

Urmas ütles siis: "Hea küll, kui sa ei taha laulda, siis jutusta midagi, aga naljakat."

Vitja hakkas jälle vastu punnima, et tema jutustada ei oska, et kooliski ei oska - ja hakka siis nüüd siin ka veel jutustama. Viimaks ma ütlesin naljapärast:

"Ega sa siis Puškini elulugu ei pea jutustama. Jutusta iseendast midagi. Noh, mõni naljakas juhtum oma elust või ükskõik mida."

"Ei tule meeldegi teistele tola tegema hakata," vaidles Vitja edasi.

"Miks siis just tola?" ei jätnud mina ka järele. "Nii sa just praegu tola teedki, kui ei saa nüüd midagi jutustada."

"Jutusta siis aga ise," sähvas Vitja.

"Ju jutustangi!"

Tüdrukud õhutasid:

"Vahva, Kadri, ära jäta!"

Nüüd ma olin pigis. Hea on küll teisele ütelda, et jutusta ükskõik mida ja veel koguni lõbusat - aga katsu ise ka! Kuid jätta ma enam ei võinud.

Ahmisin kaks korda tühjalt õhku. Tahtsin alustada, aga see oli nii raske nagu esimest korda kraaniveega pesemine. Hääl kohe ei tulnud.

Juhtumisi langes mu pilk Urmale.

"Mis sa ootad? Sa jutustad ju hästi," ütles Urmas. Ta nägu ütles mulle, et ta mõtleb sellega meie tookordset jutuajamist Kaldamäelt tulles, ja see julgustas mind väga.

Mul tuli nagu õnnekombel meelde üks hiljutine loetud lugu tädi Elsa raamatukogust. See oli Anderseni muinasjutt "Suur Klaus ja väike Klaus". Teised seda lugenud polnud ja siis ma jutustasingi. Kuidagi kukkus nii välja, et teised aina naersid ja naersid ja mida rohkem nad naersid, seda lõbusam oli mul jutustada ja siis nad naersid nendes kohtades ka, mis mind ennast lugedes polnudki naerma ajanud. Selle loo lõppedes olid poistegi pöidlad rakkus, kuigi nad algul meie õrna nahka naersid, ja siis märkasime ka, et on juba hilja ning tuleb koju minema hakata.

Oli lõbus õhtu ja lahkudes oli kõigil hea tuju. Koduteel arutasime Imbiga veel seda õhtut ja siis Imbi ütles, et sellest võiks kohe "Sädemele" kirjutada. Mind hakkas see mõte huvitama ja kodus hakkasingi proovima. Lõpetasin alles kell üks öösel. Kuni sinnani oli kõik kõige paremas korras.

Edasi ei olnud aga enam sugugi korras, sest et mul sel õhtul jäi ajalugu täiesti õppimata ja muidugi küsiti mind järgmisel päeval. Sain puhta kahe!

Seepeale ma ütlesin esiteks - pagana kaltsud - sest mul oli endamisi lootus järgmiseks veerandiks ajalugu viiele viia. Kaltse on kerge kiruda, ennast ei raatsi.

Seisan tõsise küsimuse ees: mida teha või õigemini - tegemata jätta? Kas tõepoolest jätta igasugune "ringitamine", nagu vanaema seda nimetab, või...? Midagi on siin korrast ära, aga ma ei saa täpselt aru, mis just...