KAUAOODATUD KLASSIÕHTU
Helju Rammo

Kauaoodatud klassiõhtu jõudis lõpuks kätte. Hoopis teistsugune kui eelmised. Sest kõik oskasid nüüd tantsida. Ka Maire. Tema küll algul arvas, et ei saa neid keerulisi tantse iialgi selgeks. Ja võib-olla oma ara loomu tõttu poleks ametlikel tantsukursustel saanudki. Kuid neid õpetas nende Kalev ise. Tema hakkas juba enne kooli peotantsuringis käima, oli palju võistelnud, auhindu saanud ja esinenud isegi televisioonis.

Nii läks täie hooga harjutamiseks lahti. Kalev tassis iga kord tantsutundi maki kaasa ja oli hirmus kannatlik. Ei halvustanud kunagi kedagi. Isegi mitte neid, kellel kohe hästi ei läinud. Nõnda julges ka Maire südilt proovida ja oma imestuseks sai peagi selgeks valsi ja foksi. Samuti rumba ja samba. Varsti koguni tsatsa. Ainult klassi klounil Reinul ei läinud tantsimine põrmugi. Esialgu Maire arvas, et poiss jälle vigurdab, kuid siis sai aru, et ta ei tule lihtsalt toime. Aga üksi tema pärast ei saanud ju klassiõhtut teab mis ajaks edasi lükata.

Niisiis jõudis viiendale klassile see kauaoodatud päev lõpuks kätte. Neile oli koguni saal kasutada antud. Ja enamus varakult kohal. Maire muidugi ka. Piduliku valge pluusi ja uue helesinise seelikuga. Muidu ikka kogu talve käis pikkade pükstega. Peo puhul olid tal veel valged põlvikud ja sama värvi kingad. Ja esimest korda elus oli ta koguni lokirullid pähe kruttinud. Käharajuukselisena nägi ta enda meelest üpris kena välja. Täiesti võrdne kõigi teistega, kes nüüd saalis toimetasid, peolauda valmis sättisid.

Ja siis saabus tema, nende Fleur! Nagu üle läve saali astus, jätsid kõik kui käsu peale askeldused ja vaatasid ainult teda. See oli nagu mingi lummus. Niivõrd kütkestavana, lausa ebamaisena mõjus tulija. Hõbedaselt sätendav puhvkäistega valge kleit, lai roosa pael ümber! Teine samasugune juustes! Heleroosad puutallaga kingad jalas! Niisugust vaimustavat pilti täiendasid kastanivärvi ja loomulikult kergelt lokkis üle õlgade voogavad juuksed, rikastasid kahvatud põsed ning sõstrasilmad.

Maire kohe kohmetus ja ohkas nii suurt ilu nähes. Talle näis, et tulija on just - just kuskilt värvifilmist välja astunud. Koolisaal oma igapäevasusega tundus Fleuri jaoks koguni sobimatuna. Maire isegi kuulis, kuidas nende klassijuhataja Kaasik, kes momendil läks õpetajate toast salvrätipakki tooma, sõnas: "Vaata, aga vaata!"

See kõik ei oleks ehk tohtinud üllatuseks olla, kuid ometi oli. Ei oleks tohtinud olla sellepärast, et juba esimese klassi esimesest koolipäevast peale erines Fleur teistest. Kui õpetaja nendega ükshaaval tutvus, tõusis tema püsti ja teatas." Minu nimi kirjutatakse Fleur, aga see on võetud prantsuse keelest ja seal tuleb eu hääldada pika ö-na, nii et mina olen Flöör ehk lill. Sest Fleur on prantsuse keeles lill."

Täpselt nii tähtsalt ja keeruliselt ta rääkis ja teised kuulasid, silmad pärani. Hiljemgi ei muutunud ses suhtes midagi. Fleurist sai kõigi ta ilmatu uhkete riiete ja asjadega üle nende klassi kõige isepäisem ja tähtsam tüdruk. Kodus tal pidi veel olema oma üleni roosa tuba ja oma üleni valge puudel. Maire pole neid küll näinud, igaüht ei kutsutudki vaatama.

Praegu tüdrukud aina keerlesid ülipiduliku Fleuri ümber. Üksteise võidu nad kiitsid teda. Mairet jälle valdas suur kiusatus kaunitari toretsevat kleiti katsuda. Kangesti tahtis teada, kas see kleit on tal tõesti ehtsatest hõbelõngadest kootud. Aga kus Fleuri kulm läks sedamaid kipra ning ta justkui hammustas:" Ära, ära käperda! Vaata, missugune kaltsakas sa ise oled!"

Säärane ränk ütlemine tegi Mairele väga haiget. Ja et ta õnnetuseks oli liiga õrna südamega, pisar ühtelugu silmas, siis kohe tundis, kuidas nutt tuli kurku. Et mitte teiste ees töinama pista ja nende head tuju rikkuda, siis jooksis saalist välja ja ühe hooga tühja klassiruumi. Istus seal oma pinki, langetas pea kätele ja nuuksus. Ega teagi, kaua ennast haletses, kui järsku kuulis Kalevit küsimas:" Mis sa siin pirised?"

Maire tõstis pilgu ja vaatas küsijale otsa. Kalev oli täna veel siledam kui muidu. Igapäevase rohekashalli pluusi asemel erevalge särk seljas, kikilips ees. Maire juurde inimtühja klassi sattus ilmselt juhuslikult, tuli arvatavasti lillevaasi võtma. Hoidiski juba vaasi käes ja ootas, mida nutja vastab.

Vaevalt, et mõnel muul juhul oleks Maire üldse midagi öelnud või kaevanud, aga seda klassiõhtut tantsuga oli ta ju nii kangesti oodanud. Seepärast lipsaski tal puruõnnetul üle huulte:

" Fleur ütles, et ma olen … kaltsakas."
"Mina jälle olevat kalkun," tunnistas Kalev.
"Kalkun?!" imestas õnnetuke ja silmad selginesid korrapealt. Oli ikka uudis, et Fleur julges isegi Kalevile pahasti ütelda.
"Jah, ükskord tantsima õppimise ajal ütles, et ma pidavat nende sambade- rumbadega ennast kohevile ajama," jutustas Kalev. "Tegelikult on ju nii, et kui kedagi õpetad, pead tahtmatult märkusi tegema. Ja kui ta vaid teaks, kuidas meie trennis võtta saame! Aga mina kannatan kõik välja, sest tahan tulevikus rahvusvahelisse klassi jõuda."

"Ohoo!" hüüatas Maire siiralt.

Sellest muutus Kalev kohe tõsiseks, tõmbus endasse ja keelas. "Ära sa seda, mida ma praegu rääkisin, kellelegi ütle."

"Ei, ei ütle," lubas Maire, silmade kuivatamiseks taskurätikut otsides, ent ei leidnud, ja Kalev siis andis talle oma roheliseruudulise ja täiesti puhta räti.

"Kas nuusata ka võib?" kõhkles Maire.

"Nuuska aga nuuska!" julgustas Kalev. Maire tegigi oma väljanägemise enam- vähem korda, mispeale tõusis pingist ning nad läksid kõrvuti teiste juurde saali tagasi. Sõid, jõid seal, jälgisid ettekandeid, kuni selle kauaoodatud silmapilguni, kuni nende klassijuhataja Kaasik pani maki mängima.

Esimesena kõlas valss.

Ja kohe valsiviisi kõlades juhtus midagi enneolematut: kõigi tüdrukute üllatuste üllatuseks sammus Kalev otsejoones Maire juurde, teda tantsule paluma. Vähe hiljem tõusid robinal ka teised poisid ja kummardasid tüdrukute ees, aga Fleuri millegipärast keegi ei näinud. Kõik läksid tüdrukust muudkui mühinal mööda, kuni klassi kloun Rein Fleuri tantsule palumise enda peale võttis ja uhkemast uhkemale, naljanägu peas, veidralt noogutas.

Noh, Maire piilus seda komöödiat silmanurgast, et mis nüüd küll saab, kuid Fleur läks siiski Reinuga tantsupõrandale ja Rein koperdas mis hirmus, nõnda, et võib julgesti öelda, et nende tantsimisest ei tulnud midagi mõistlikku välja. Untsu see nali ülepea läks, sest lõpuks kaotas Fleur veel ühe oma heleroosa kinga. Sätendav lilleke, nagu teda Maire sel hetkel mõttes nimetas, kiirustas seepeale peolt lahkuma, ja just siis sündis selle õhtu kõige imelikum asi. Mitte keegi ei tõtanud Fleurile järele ja isegi klassijuhataja Kaasik tegi näo, nagu poleks midagi juhtunud.

Aga Mairel hakkas Fleurist ikkagi hale, ehkki ta enam silmi ei vesistanud, oli tema pärast kohe kurb, koguni veel siis, kui Kaleviga edasi tantsis ja nende Rein teiste hulgas vigureid tegi.

Helju Rammo. Päästerõngas iseendale. Tln., 1983. Lk. 38 - 41.

1. Miks oodati seda klassiõhtut eriliselt?

2. Kirjelda klassiõhtu ettevalmistusi.

3. Kuidas oli klassiõhtul riides Maire? Kas ta erines teistest riietuse poolest?

4. Kirjelda Fleuri riietust. Mis sa arvad, kust võis see pärit olla?

5. Mida ütles Fleur Mairele?

6. Kuidas reageeris Fleuri solvavatele sõnadele Maire?

7. Kes aitas Mairel kurbusest üle saada? Kuidas?

8. Mismoodi oli klassiõhtul riides Kalev?

9. Mis juhtus avavalsi ajal?

10. Kuidas sa seda lugu kommenteeriksid?