SÕBRA KIRI

 

Paraadile ma homme lähen
koos terve meie klassiga,
mu vendadel, kel aastaid vähe,
suur kihk on kaasa marssida.

Küll räägin neile pikalt - laialt,
et koolipoiss on tähtis mees.
Mis marsib naaskel lasteaiast,
kui ta ei tunne tähti veel?

Näe, mina näiteks kirja praegu
sain kuskilt hoopis kaugemalt.
Nüüd pole laste jaoks mul aega -
mu sõber elab kaugel maal,

käib koolis hoopis võõras riigis,
on teine keel ta emakeel.
Ent kuigi margid teisest liigist,
pioneeritööd ka tema teeb.

Ta kirjutab, et mõtleb mulle,
kui rivisammul astub ta,
sest sõprus hoiab sõjatulle
maailma rahvaid astumast.

 

Pean aru, kuidas saaksin mõelda
küll talle samal ajal ma,
sest (seletuseks tuleb öelda)
ei ela Moskva ajas ta.

Mu isa ütleb, et mis sellest,
mis aega näitab kell su ees.
Sel päeval mõtleb igast vellest
tööinimene, seltsimees.

Su kirjast loen veel, kauge sõber,
et sa ei tunne häbi siis,
kui oma titeohtu õde
peo rahvamurrust läbi viid.

Siinkohal tõuseb puna palge:
mul oli ennist ülbe toon.
Kuid homme täidan poiste palve -
peol marsisammu käime koos.

Kord elus uusi radu rajan,
ka sõber sama tahtvat näib.
Nüüd tean, et väikseil näha vaja,
kus ühte jalga rahvas käib.

Valeeria Villandi "HÜPE HOMSESSE" Eesti Raamat * Tallinn 1974 * lk. 44.