KOERA PÄRAST SÜNNIPÄEVALE
Heljo Mänd

Sellest, mis ma nüüd rääkisin, saab igaüks aru, et Helli on kade ja pika vihaga, ning ma ütlen veel üks kord, me läksime sünnipäevale ainuüksi koera pärast, sest Helli ei ole meie sõber, kuid me ei näinud üldse koera, teda hoiti teises toas kinni. Helli ütles: Undo - Tondu on väga rahutu, kui majas on võõrad, ja ta hüppaks ja kargaks siin nagu pöörane ning rikuks vaiba ära. Mina mõtlesin, et Helli valetab, suurustas niisama, et neil on koer, nagu ta suurustas Ukrainast toodud voodiga, sest seda me ka ei näinud. Margot küsis Helli ema käest: tädi, kas isa tõi Hellile Ukrainast voodi, kus võib õhtuti pildiraamatut vaadata, ja mina ei tea, miks, Helli ema vaatas Hellit niisuguse imeliku pilguga, nagu minu ema kunagi ei vaata. Siis hakkas Undu - Tondu teises toas niutsuma ning ulguma ja me saime aru, et seekord Helli ei valetanud.

Mina ütlesin: kui minul oleks koer, siis mina küll ei hoiaks teda teises toas kinni, vaid võtaksin vaiba ära ja laseksin ta inimeste sekka, aga Helli ütles: ma ei saa vaipa kokku rullida, siis see põrguline rikub põranda ära, meile pandi just uus parkett. Katre imestas: miks te siis loomast peate, kui kardate, et kõik ära rikub, viige loom õue, aga Helli ütles: varem ta oli meil õues, aga majarahvas ei luba enam, Undu - Tondu hakkab kurjaks minema ja lõriseb võõraste peale. Võib - olla me müüme nüüd koera ära ja selle raha eest ostame mulle rulluisud ja ilusa nahkkaantega albumi, kus ma hakkan postkaarte sees hoidma. Ja Helli näitas meile oma postkaartide kogu ning seletas uhkelt: need joonistatud kaardid maksavad kaks kopikat tükk, aga läikülesvõtted, millel on siki - sakilised ääred, maksavad seitse kopikat tükk, need peavadki olema kallimad, sest seal on hundid ja lambad peal, ega siis hunte ja lambaid pole nii kerge pildistada, kust neid kätte saada!

Helli ema tõi meile jäätist ananassiga ja Helli küsis meilt: millal te viimati ananassi sõite? Katre ütles: aasta tagasi, ja Margot ütles ka: aasta tagasi. Nad olid koos söönud, kui tädi tõi Katrele ananassipumpsaka, Katre ja Margot jagavad alati kõik teineteisega pooleks ja minule annavad ka, aga mina ei tea, miks nad aasta tagasi mulle ei andnud, me siis ei olnud veel nii suured sõbrad ja nullklassis ei ole iga päev kooli. Aga Helli ei anna kellelegi midagi, ükspäev ta pistis koolis meie nähes suhu pool tahvlit sokolaadi ja Katre veel ütles: tohoh, kui palju sul suhu läheb, aga Helli ei saanud pilkamisest aru ja noogutas, ta ei saanud vastata, tal oli suu sokolaadi täis.

Mina ei olnud varem ananassi söönud ma nägin Helli juures ananassi esimest korda, aga seda ma talle muidugi ei ütelnud, vaid valetasin: mina sõin kahe nädala eest. Helli imestas: kust sa said ananassi, ja mina ütlesin: võtsin kapist. Pärast küsis Katre mult sosinal: kas sa luiskasid, aga mina ütlesin: ega ma nii väga ei luisanud, ma võtsin ananassikommi, ema ostis juba näärideks valmis.

Heljo Mänd. Väike malemäng tänaval. Tln., EESTI RAAMAT.- 1981. Lk. 14 - 15.