KOHTUMISÕHTU
Ira Lember

Õpetajate päevast alates hakkasin kindlalt uskuma, et nüüd algab minu elus uus, helge ajajärk. Selle usuga läksin ma vastu ka järgmisele ühisüritusele. Nimelt pidi meil toimuma klassiõhtu ja tutvumisõhtu ühekorraga. See ei tähenda muidugi seda, et meil sellel klassiõhtul oleks tulnud oma klassikaslastega tutvuda. Oh ei, neid me tunneme juba isegi läbi ja lõhki.

Aga me kutsusime oma klassiõhtule hoopis ühe teise keskkooli kuuenda klassi ja just nende pärast oligi meie klaasiõhtu lisanimeks tutvumisõhtu. Sellele ideele tuli meie klassijuhataja, öeldes, et kohtumine teise kooli õpilastega rikastab meid mitmekülgselt.

Me valmistusime kohtumisõhtuks ette kaua ja väga hoolikalt. Meil oli külaliste väärikas vastuvõtmine igati läbi mõeldud ja me muidugi lootsime, et pärast seda saame kindlasti ka vastukutse.

Tööjaotus oli meil ammu plaanitud: meelelahutuse eest hoolitsevad poisid ja toidupoolist muretsevad tüdrukud.

Algul oli kõik hästi. Sass, kes tahab alati silma paista, luges nagu noor Puskin omakirjutatud luuletuse. Sass armastab kangesti oma luuletusi ette lugeda ja on sellega muidugi harjunud. Aga et külalised ikka tema luuletuse koomilistest kohtadest aru saaksid, selle eest hoolitses Sander. Ta oli kusagilt hankinud Jaapani naerukoti, mida ta Sassi vaimukate salmide ajal pigistas. Kott hakkas algul turtsuma ning prahvatas siis ebainimliku häälega naerma, mis otsekohe nakatas kõiki pidulisi. Ja Sassile plaksutati kõvasti.

Seejärel tuli minu ja Sandri ühine esinemine, mis õigupoolest oleks pidanud olema esimene.

Meie poolt oli tervituskõne. See kõne tuli muidugi Sandril pidada, kuna tema on rühmanõukogu esimees. Meie ühistöö oli kõne aga seetõttu, et mina tegin selle kõne valmis. Sander usaldas selle minu hooleks ja ma tulin sellega hästi toime. Kirjutasin seda kõnet kaua ja hoolikalt.

Ega mu sõber Sander karda kõnet pidada, aga et kõik oleks siiski veel kindlam, võtsime jutu enne makile.

Ja kui Sander seisis tutvumisõhtul puldis, siis oli üks meie klassi kaksikutest, nimelt Jüri, puldi sees ja pani parajal ajal maki käima. Sandril polnud muud vaja, kui suud liigutada ja kätega vehelda, et paremini mõjuks. Kõik oli meil enne juba mitu korda järele proovitud. Sander tundis end oraatori osas väga hästi ja mina kui autor noogutasin kaasa. Kuidas Jüri end puldi sees tundis, seda ma ei teadnud.

Klassijuhataja ja aineõpetaja pistsid mitu korda pead kokku ja sosistasid, küllap kiitsid meie kõnet.

Järsku aga astus saali meie kooli direktor, väga tõsine mees, vähemalt meie klassi lapsed pole teda veel naermas näinud.

Direktor vaatas Sandri poole ja ütles:

"Üks hetk, palun!"

"Iga hetk on meile kallis!" hüüdis aga Sandri hääl just sel hetkel talle makist vastu.

Direktor vaatas Sandrit imestunult ja ütles siis:

"Üks väike paus, ma palun!"

Mis pausi aga Sander, vaene mees, teha sai! Makist kostis muudkui edasi ta sütitav tervituskõne, sest Jüri puldi sees ei näinud, mis lahti on.

Direktor astus paar sammu puldi poole, siis mõtles vist ümber ja jäi seisma.

"Me ei tohi poolel teel seisma jääda!" kuulsin oma sõbra Sandri häält ja Sander ise, punane kui keedetud vähk, liigutas meeleheitlikult suud.

Viimaste sõnade ajal hakkasid direktor põselihased tõmblema. Meile jäi arusaamatuks, oli see naeratus või vihane närvitõmme. Ent kuna meist keegi polnud teda naermas näinud, kaldusin arvama viimast. "Peaasi, et pahandusi ei tuleks," suutsin mina vaid mõelda.

Ent siis läks direktor otsustava sammuga klassijuhataja juurde ning sosistas talle midagi. Ja mõlemad väljusid. Mu sõbra Sandri hääl aga hõikas neile kõne viimaseid lauseid järele ja lõpetas aplausi saatel.

Sellega oli eeskava läbi ja võisime sööma hakata.

Klassijuhataja tuli jälle tagasi. Piilusin tema poole, et näha, mis meeleolus ta on. Ent klassijuhataja naeratas enne mulle ja siis Sandrile. Mul läks süda kohe poole kergemaks ja siis ma tegingi Sandrile ettepaneku koogisöömise võistlus korraldada. Sander oli asjaga otsekohe päri.

Kõik jälgisid meie söömist. Sander hävitas silma pilgutamata kuus kooki järjepanu. Mina haarasin alles viiendat, kui tundsin juba kurgus iiveldust.

Kaja pilgutas silma. Paistis nagu poleks tüdruku silmad korras. Siis taipasin äkki, et asjalik Kaja pööritab minu pärast silmi. Kardab vist, et teen endale kookidega liiga. Hoolitsev tüdruk küll. Tahtsin näidata, et olen siiski täitsamees, ja kugistasin kaheksanda koogi vapralt alla. Sandril oli ikka eduseis. Ja ta poleks ju Sander, kui see oleks teisiti.

Äkki läks mul süda pahaks. Küllap koogimürgitus, mõtlesin ja tõttasin kiiresti välja.

Kaja jooksis mulle järele.

"Hulluks olete Sandriga läinud!" paiskas ta mulle ühe hingetõmbega. "Nagu inimsööjad!"

"Me sõime kooke, mitte inimesi," ütlesin mina võrdlemisi kuivalt.

"Seda te ei mõtle sugugi, et igaühele oli kaks kooki planeeritud! Teie aga hävitasite kõik koogid kolme meetri raadiuses! Osa külalisi ja isegi meie õpetaja jäi ilma!" ütle Kaja kole vihaselt ja oli ise inimsööja näoga

"Ära mind selle tühja asja pärast küll nüüd nahka pane!" ütlesin mina vastu, sest iga inimene peab ju ennast kaitsma. Kuid meie asjalik Kaja tegi, nagu ei kuulekski mind, ja läks pahaselt saali tagasi.

Vahepeal oli üks poiss külaliste hulgast klaveri taha istunud ja trummeldas tantsumuusikat. See tuli tal hästi välja.

Külalised läksid sedamaid põrandale ja demonstreerisid meile oma tantsuoskust.

Meiegi olime tantsukursustel käinud. Ja tüdrukud ootasid kõik, kaelad õieli, et me nad tantsima viiksime.

Ent mina olin Kaja pärast tervele tüdrukutesoole vihane ja sosistasin Sandrile, et ei maksa kutsuda, las istuvad. Sander mängis telefoni edasi ning ükski meie klassi poiss ei tõusnud.

Klaverimängijast poiss aga mõistis, et õhk on pinev, ning hakkas marssi mängima. Ja kõik külalised mõistsid seda vihjet. Nende rühmanõukogu esimees astus nüüd klaveri juurde ja pidas seal kõne maha täiesti ilma maki abita. Ta muidugi tänas meid kohtumisõhtu korraldamise eest. Üks teine poiss aga sisistas samal ajal mulle läbi hammaste:

"Oodake ainult, küll meie korraldame ka kohtumisõhtu!"

Ira Lember. Peaasi, et pahandusi ei tuleks. Tln., 1981. Lk. 46 - 50