KUIDAS ME KORRALDASIME ÖISE HÄIRE
(Agu Sihvka seletuskiri kooli direktorile)


Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest lõkkeõhtust, kus meil oli külas kirjanik. Ja küsis:
"Kuidas saab pioneerielu muuta huvitamaks?"
Ning vastas ise: "Igaüks peab igavuse vastu välja astuma."
Kui järgmisel õhtul määrati mind ja Kiilikest laagri öövalvesse, tuli Kiilikesel see meelde. Ja kui kõik olid juba kõvasti magama jäänud, ütles ta:
"Igavus tahab ära tappa. Nüüd on meie kohus selle vastu välja astuda."
Ja tegi ettepaneku malevanõukogu esimehe Silvi Kullerkupu telki kärnkonn viia.
Nagu igaüks teab, on laagri öövalvurite ülesandeks valvata laagri
territooriumil korra järele. Sellepärast ei jäänud ma niisuguse plaaniga nõusse.
Pealegi ei olnud konna kusagilt võtta. Aga Kiilike ütles:
"Siis teeme midagi muud " ning tahtis kuulda, mis ma arvan väikesest häirest.
Nagu kõik teavad, korraldatakse häireid igas pioneerilaagris. Ja ikka nii, et
aetakse keset ööd laager üles ning räägitakse saladuslikest võõrastest, kes luurasid telkide vahel, millele järgneb spioonide püüdmine, kes siis hiljem osutuvad õpetajateks.
Meie laagris ei olnud veel häiret tehtud ja ma ütlesin:
"Seda asja võiks kaaluda. Pioneerielu tuleb kõigil huvitavamaks muuta.
Pealegi aitame niimoodi vanempioneerijuhti ja õpetajaid, kellel jääb tööd
vähemaks. Ainult kust me spiooni võtame?"
Aga Kiilike ütles:
"Spioone pole vaja. Mõtleme midagi välja." Ja mõtleski välja plaani, mis
seisnes võimlemisõpetaja Pauksaare võidusõidujalgratta röövimises.
Pärast seda me läksimegi õpetajate telgi juurde ning veeretasime ära
jalgratta, millel on kaksteist käiku ja tüüri küljes klambrid joogipudelite jaoks.
Ja panime ta metsa puu otsa, umbes pea kõrgusele.
Sellega oli hulk tööd. Siis oli jalgratas ka hästi peidetud ja ma ütlesin:
"Siit ei leia teda ükski tont."
Aga Kiilike ütles:
"Selles just viga ongi." Ja ta tõi õpetaja Pauksaare telgi tagant veel
spinningu ning tegi ettepaneku jalgratta kella külge nöör siduda, et me
vajaduse korral võiksime otsijatele tilistamisega väikest abi pakkuda.
Pärast seda hakkasime arutama, kuidas häiret tõsta.
"Fanfaari- Juku magab kolmandas telgis," ütles Kiilike."Laseme temal
puhuda."
"Juku on oma fanfaaril munstüki ära kaotanud, " ütlesin mina.
"Anname siis ise vilesignaali," ütles Kiilike. "Vile on meil ju olemas."
See plaan jäi ära häiresignaali ununemise tõttu. Kuna rohkem ettepanekuid ei olnud, ütles Kiilike:
"Lõppude lõpuks võivad häire andmise eest ka õpetajad ise hoolitseda. Muu töö on meie poolt nagunii ära tehtud."

Siis me läksimegi õpetajate telgi juurde ning raputasime võimlemisõpetaja Pauksaart. Ja Kiilike ütles:
"Siin luusivad mingisugused salapärased mehed ringi."
"Las nad luusivad peale," ütles õpetaja Pauksaar ja keeras teist külge.
"Me mõtlesime, et nad võivad spioonid olla," ütles Kiilike.
"Väga võimalik," ütles Pauksaar ja hakkas jälle norskama.
Sellest nägi Kiilike, et spioonidel ei ole õpetajale mitte mingisugust mõju, ja tegi ruttu teatavaks kartuse, äkki need luusijad viivad midagi kaasa. Ja mina lisasin, et oleks nagu kuulnud jalgrattakella helinat. Nüüd oli õpetaja Pauksaar kohe püsti. Ja hüppas telgi taha vaatama, kas ratas on alles. Aga üldist häiret ta ei hakanud andma, vaid äratas kooli koka, rühmajuht Pauli, vanempioneerijuhi ja õpetaja Lepiku, kes kõik olid kole unised, ei saanud midagi aru ning tahtsid vägisi telki tagasi pugeda, mille tõttu kulus hulk aega, enne kui võimlemisõpetaja Pauksaar sai neile selgeks teha, et tuleb jalgrattavarast püüdma minna.
Meie olime selleks ajaks läinud tagasi öölõkke juurde. Kiilike ütles:
"Lörri läks see ilus plaan. Kes oskas arvata, et nad ise otsima hakkavad.
Aga kella tuleb ikka helistada. Mine tea, kuhu nad muidu jooksevad."
Ja me tõmbasime kaks korda spinningunöörist, mille peale kostis till-till.
Õpetaja Pauksaar tundis selle hääle kohe ära ja läks hulga rõõmsamaks. Ta ütles:
"Näete, nad pole kuigi kaugele saanud. Pimedas metsas on jalgratas ainult tüliks."
Ja kõik jooksid metsa kammima, ainult vanempioneerijuht mitte, sest tema ei leidnud pimedas oma kingi üles. Aga meie Kiilikesega istusime lõkke ääres, kuulasime, kust hääled kostavad, ja tõmbasime vajaduse korral kella.
Nüüd ma olengi kõik nii ära rääkinud, nagu oli. Ja et me ei tahtnud midagi paha, vaid hoopis õpetajate töökoormat kergendada.
"Öine häire on meeldejäävaim sündmus pioneerilaagris," kirjutas ajaleht "Säde". Millest meie ka juhendusime.
Pioneer räägib tõtt ikka ja alati, ning ma ütlen veel, et see oli igatahes Kiilike, kelle nööritõmbamise peale jalgratas puu otsast alla kukkus.

Jaan Rannap Musta lamba matused."EESTI RAAMAT", Tln. 1968.lk.171-174.

Sellest raamatust saad teada palju huvitavat 1960-ndate aastate pioneeride elust. Eriti nauditavaks teeb raamatu rikkalik huumor.