KURADITE TANTSUPÕRANDAD
Reimar Dänhardt

Kes tunneb seda meest? Ta on ainult natuke pikem kui meeter viiskümmend ja kannab kulunud, üsna kitsaks jäänud visiitkuube. See on elegantne pintsak, ümmarguste hõlmanurkadega. Pintsaku all on suureruuduline lai vest ja juba üsna võidunud lips. Püksid on kottis ja kortsus. Jalas on tal viltusõtkutud kingad ja käes bambusest jalutuskepp, mis on väga painduv ja rohkem keigarlik iluasi kui tarbeese. Nägu ehivad silmatorkavad vuntsid. Kõige kohal kõrgub must ümariku põhjaga kõvakübar.
Selle riietuse järgi teab igaüks öelda, kes see mees on - Charlie Chaplin. Aitab juba üksnes riietuse ettekujutamisest, kui näed maailmakuulsat näitlejat enda ees.
Teine mees. Ta kannab mustvalgeid peeneruudulisi pükse ja lumivalget jakki, peas on tal samuti suur valge müts. See pole näitleja, see on kokk.
Veel üks mees. Ta kannab musta pesusametist ülikonda. Püksid on alt laiad ja nööbid valged. Peas suure valge randiga must kaabu. Loomulikult on see puusepp.
Niisiis võib riietuse järgi ära tunda inimest või tema elukutset. Ja mitte ainult seda. Kui väikesed lapsed mängivad pulmi, muretsevad nad peigmehe jaoks võimaluse korral silindri ja pruudi jaoks loori. Enamasti on see tükk vana kardinat - mida pikem, seda parem. Ja kui nad tahavad kujutada kuningat ja kuningannat, siis muretsetakse kuningannale pikk kleit ja kuningale pikk punane mantel. Lisaks saavad mõlemad papist krooni hõbepaberist kaunistustega.
Niisiis saab riietuse järgi kindlaks määrata ka mõningate inimeste seisust.
Muidugi, Charlie Chaplin on väga tuntud mees. Ta valis ülalkirjeldatud riietuse seepärast, et silma torgata. Ta ei käi muidugi alati ringi selles riietuses, mis teda iseloomustab. Tal on ka täiesti harilikke ülikondi. Kui kokk ja puusepp jalutama lähevad, ei pane nad samuti tööriideid selga.
Riietus mängib meie elus erilist rolli. Iga inimese riietumistavast võib nii mõndagi välja lugeda. Näiteks võib teada saada, kas ta on väga edev või üpris ükskõikne. Võib kindlaks teha, kas ta tahab iga hinna eest silma paista või oskab ta kohaneda selle keskkonnaga, kus ta elab.
Pole välja antud seadust, mis määraks kindlaks, kuidas poisid ja tüdrukud, mehed ja naised peavad riides käima. Kui Jaan või Juta tingimata tahaks, võiks ta tänaval ringi käia pidzaamas, mille peal on lakkvöö, ja hoida vihmavarju pea kohal. Inimesed vaataksid talle järele, vangutaksid pead ja mõtleksid, et tegemist on maskeraadiga.
On siiski parem, kui riietuse valimisel arvestatakse ümbritsevat keskkonda ja riietumistavasid. Miks me üldse riideid kanname? Rumal küsimus! Muidu oleks meil ju külm, vähemal talvel.
Riietus peab kaitsma külma vastu.
Vanal ajal kasutasid inimesed enda kaitsmiseks loomanahku, mis kõlbasid igasuguse ilma puhul. Hiljem hakati nahkadest kehakatteid õmblema. Riietus pidi olema praktiline. See ei tohtinud segada ühegi töö juures, olgu jahipidamine, marjade ja taimede korjamine, põlluharimine ja teised tegevused. Tol ajal peeti ilusaks seda, mis vastas vajadustele, mis oli praktiline.
Aja jooksul on suhtumine muutunud. Juba möödunud sajanditel, aga ka veel tänapäeval ei määra moodi mitte otstarbekus. Või vähemalt mitte alati. Keskajal lasksid mõne seisuse mehed oma ülikonna õmmelda mitut värvi riidest. Naljakas võis see muidugi välja näha, kui üks käis oli roheline, teine sinine, kui üks püksisäär oli kollane ja teine punane. Veelgi tobedamad ja pöörasemad olid siiski tolle aja moodsad kingad. Neid nimetati nokk-kingadeks, sest nende nina oli pikk ja terav nagu nokk. Kasu polnud neist "nokkadest" mitte karvavõrdki, nad olid parajasti moes. See mood pidas vastu üle neljasaja aasta.
Et pika ninaga nokk-kingade kandmisel mõningat korda luua ja et mitte iga talumees või käsitööline ei käiks riides nagu vürst, oli riietumiseeskirjadega kindlaks määratud, kui pikad võisid kinganinad olla. Näiteks.
2,5 jalga vürstidel ja printsidel,
2 jalga kõrgaadli esindajatel,
1,5 jalga alamatel rüütlite,
1 jalg varakatel kodanikel,
0,5 jalga lihtinimestel.
Kui on teada, et üks jalg vastab umbes 30 sentimeetrile, võib välja arvutada, kui pikad need kinganinad umbes olid. Seda moodi arendati edasi sellega et sageli õmmeldi veel kinganinadele väikesed kellukesed. Niisuguseid kellukesi võis leida õige pea ka teiste riideesemete küljest, näiteks kinnitati need vööle ja käevõrudele.
Linnades kogusid rikkust kaupmehed ja käsitöölised. Just nimelt nemad tahtsid kanda ikka luksuslikumat ja kallimat riietust. Igaüks tahtis oma rikkust näidata, rohkem ehteid kanda kui teised, üha enam ja veelgi kallihinnalisemaid kangaid riideks kasutada. Nii muutusid naiste kleitide sabad üha pikemaks. Kirikusse minnes lohistasid rikkad kodanlasenaised neid meetrite pikkuselt läbi tolmu. Üks vaimulik nimetas neid kleidisabasid "kuradi tantsupõrandaks" Niisama ebapraktilised kui nokk-kingad ja kleidisabad olid ka puhvpüksid ja lõhikuga pihtkuued, mida kandsid eelkõige landsknetid - palgasõdurid - alates 16. sajandist. Puhvpükste õmblemiseks kulutati mõnikord 30 küünart riiet (üks küünar on umbes 60-70 cm). Kirik võitles ka selle "puhvis püksikuradi" vastu. 18. sajandil oli naistel moes krinoliin, kellukesekujuline kohev seelik traatraamil. Krinoliin oli sageli hiiglasuur, mõnikord niisama lai, kui ta kandjal oli pikkust.
Pidevalt andsid vürstid välja korraldusi ja seadusi luksuslike liialduste vastu riietuses. Muidugi ei tahtnud nad sellega vaesemaid inimesi kaitsta mõttetute väljaminekute eest, nagu nad ise tihtipeale väitsid. Neile oli tähtis, et riietuse järgi oleks aru saada, mis seisusesse inimene kuulub. Kuhu see lõpuks välja viiks, kui lihtkodanikud käiksid riides paremini ja rikkamalt kui aadlikud!
R. Dänhardt. Paar takti taktist. - Tallinn: EESTI RAAMAT. - Lk. 65-68.