LAISAD POISID
Debora Vaarandi

 

Laisad poisid - küll on häda,
küll on risti nendega!
Seljast läbi kasvab ädal,
seni kui nad magavad.
Ninad viltu viina poole,
õlle poole õieli.
Kaelad kiiva kapa poole,
toobi poole toruli.
Lind neil mütsi pesa punub,
pojad munast välja toob.
Sitikas neil ronib suhu,
ämblik võrgu ette koob.
Neiud väiksed peksku rehed,
pisikesed tehku tööd.
Venivorstid noored mehed
lulli lööksid päevad - ööd.
Pealt nad ammu mustaks kõrbend,
altpoolt hoopis hallitand.
Viiks nad pesta suurde tõrde -
sedagi tööd ei salli nad.
Ärge meie hulka tulge,
kui te end ei paranda.
Kes teist kosja tulla julgeks,
vana korvi vastu saab.
Ilmarahvas mõistatagu:
vinka - võnka vingerdab?
See on laisa poisi vagu,
see on laisa heinakaar.
Teil on normipäevad napid,
häbil pole otsa - äärt.
Naine teile tulgu appi,
kuid te pole seda väärt.
Ei ta oska hobust hoida,
traktorit ei tunnegi.
Õppusele käega heidab -
elati ju ennegi!
Kiik on katki, pill ei hüüa.
Poistest abi pole meil.
Viiks need laisad turgu müüa -
aga tahtjaid pole neil.

1951