KÕIK LAPSED SUVEKS MAALE
Ira Lember

Ema jõudis komandeeringust tagasi hilja õhtul ning ei pannud värskelt värvitud aeda tähelegi. Minu uut koera aga ei saanud ta tähele panemata jätta, sest Kaaru jooksis talle ju ise hirmsa haukumisega vastu.
"Kaaru, tagasi! See on ju ema! Sul tuleb nüüd ka temaga harjuda!" rahustasin koera.
"Tohoh, või koer peab minuga harjuma, aga seda ei küsita, kas mina tahan koeraga harjuda!" pahandas ema. "Kust te selle looma saite?"
"Kaaru tuli meile olude sunnil," püüdsin selgitada.
"Olude sunnil?" ema aimas paha, ent käsi silitas juba Kaaru karva. Ja loom, kes oli viimase nädala jooksul helluse väärtusest aru saanud, lükkas oma ninaga ema kätt, et ta teda veel paitaks.
Ema naeratas veidi ja ma teadsin, et ta varsti sulama hakkab, sest loomaarmastuse olin just temalt pärinud. Aga ta ei näidanud seda sugugi välja.
"Aimasin kohe, et midagi juhtub, kui sina linna jääd," lausus ema etteheitvalt. "Mina jään selle juurde, et lapsed peavad suvel maal olema."
"Aga sa ei muretsenud ju mulle laagrisse tuusikut!" püüdsin end kaitsta.
"Mina jäin isale lootma," vastas ema ja isa ainult köhatas tähendusrikkalt. "Aga rääkige mulle siis, kust te selle koera saite?" nõudis ema selgitust.
"Ostsin ta olude sunnil," alustasin uuesti. "See oli siis, kui isa ära oli."
"Kus siis isa oli?" katkestas ema mind
"Ma olin ka kolm päeva komandeeringus," tunnistas nüüd isa. "Ei tahtnud sulle seda enne öelda, et hakkad närveerima."
"Ja laps jäi päris üksi," kahetses ema. "No hea, et ta elevanti vahepeal ei ostnud! Räägi siis!"
"Ta käitus temaga jõhkralt!" alustasin. "Olin neid juba mitu korda näinud, ikka üks purjus ja teisel kõrvad alandlikult lontis."
"Kes?" segas ema vahele.
"Üks vanem naine, Kaaru endine omanik," vastasin ja täpsustasin: "Naine oli purjus ja Kaarul kõrvad lontis. Kaarul oli rihma asemel mingi ohelik kaelas. Eelmisel teisipäeval, kui rongile läksin, nägin neid jälle Hiiu jaama platvormil. Kaaru polnud vist harjunud rongiga sõitma, sest ta ei tahtnud kuidagi rongi astuda. Naine aga sundis looma ja lõi teda. Lõpuks siiski koer hüppas vagunisse. Tegi seda aga ootamatult ja nii suure hooga, et joobnu prantsatas vaguni uksele kõhuli."
"Kas naine sai haiget?" küsis ema ja sügas koera kõrvatagust. "Ei vist! Ta oli vagunis. Tähendab vaguni vaheplatvormil!" sain hoogu. "Aga ta oli kole vihane. Hakkas looma ohelikuga pähe taguma!"
"Kole," ütles ema.
"Ma ütlesin talle, et koera ei tohi nii toorelt kohelda! Naine aga käratas mulle, et see polevat üldse minu asi. Tema koer, ja kui ta tahab, siis peksab looma surnuks! Seda ei tohi ju, eks?"
"Muidugi mitte," vastas ema.
Ütlesin naisele: "Ega koer pole teil mõni ese, koer on elusolend! Ühegi elusolendiga pole kellelgi õigus niimoodi toorutseda!"
"Õigus," sekkus nüüd ka isa.
"Räägi edasi," ütles ema.
"Aga kuidas sa koera siis meile tõid?"
"Ära sega, ta räägib kõik järjekorras," ütles isa.
Pajatasin edasi: "Läksin koju ja ei saanud enam rahu. Kogu aja seisis silmade ees kössitõmbunud koer, kes ei suutnud end hoopide eest kaitsta."
Ema silitas jälle Kaarut ja loom heitis ta jalgade ette pikali.
"Rääkisin Kaarust Andresele. Tema jälle soovitas ALMAVÜ-sse teatada. Ta arvas, et siis võetakse naiselt koerapidamise õigus ära. Helistasimegi ALMAVÜ-sse. Sealt öeldi, et nende klubi tegeleb ainult nende poolt registreeritud tõukoertega. See oli meil aga päevselge, et see koer polnud kusagil registreeritud.

Tahtsin Andresele koera näidata ja läksime järgmisel päeval parki. Tulidki. Naine peksis jälle koera. Koer jooksis minu poole, vist tundis mu ära. Naine vihastas, tõmbas koera ära ja lõi teda jalaga. Siis ei suutnud Andres end vaos hoida, sest nägi esmakordselt sellist toorutsemist:
"Kui te oma koera peksmist ei jäta, saate samasuguse nahatäie!" ähvardas Andres, täis püha viha.
"Vot kus huligaanid! Enam ei julge parki tullagi, kollanokad tungivad kallale!" pasundas vanamoor ja ladus sinna sekka veel mõne vänge sõimusõna. "Annan teid miilitsasse ülesse!" sõimas naine.
"Aitäh, hea nõu eest," vastasin mina, "miilitsajaoskonda tuleb tõepoolest teatada! Alati olete purjus ja peksate koera!"
"See ei puutu sinusse! Joon oma raha eest ja peksan oma koera!" korrutas naine.
"Miilitsas vaatame, kas see puutub kellessegi või mitte," oli Andres järsku rahulik, kuna teadis oma õigusi.
Paistis aga, et vanamoorile hakkas miilitsajutt juba närvidele käima. Ta pildus vihaseid pilke meile ja koerale. Kaaru aga oli alandlikkus ise, ja tundis ette, milline keretäis teda hiljem ootab. Mul oli koerast hirmus kahju. "Ma võin koera endale võtta," tulin järsku sootuks teisele mõttele ja pehmendasin koguni häält, et naine nõustuks.
"See oleks sulle paras, niisugune väänkael endale võtta," vastas ta.
Sirutasin käe oheliku järele, aga naine hakkas naerma: "Pea nüüd, ega ma niisugust kullatükki sulle muidu anna!"
"Mis koer maksab?" pärisin.
"Raha eest sa seda koera ei saa, itsitas joobnu mulle vastu. Aga viina eest, see on juba teine asi! Mine lippa, too pudel viina ja koer on sinu!" käsutas ta mind.
Jätsime nad parki ja ruttasime koju raha järele!
"Kas sul oli raha?" päris ema.
"Oli küll, isa jättis mulle toiduraha ja ..."
"Oma toiduraha eest ostsid viina?" ärritus ema.
"Ei, mul oli veel kuus rubla," vastasin vaikselt, sest teadsin, et nüüd tuleb see teine lugu ka ära rääkida.
"Kust sa need kuus rubla said?" ema hääl oli jälle väga kategooriline.
"Müüsin oma teksased ära," vastasin.
"Müüsid teksased ära! Kuidas? Kellele?" ärritus ema.
"Kui ma aeda värvisin. Sa ei märganudki, et aed on värvitud!" tegin nüüd omakorda emale etteheite.
"Tulin ruttu autost välja ja ei pannud tõesti tähele. Küll hommikul vaatame. Räägi nüüd edasi!" vastas ta.
"Ma tahtsin sulle näidata, et linnas võib ka aega otstarbekalt veeta, seepärast otsustasin aia ära värvida. Isa tõi värvi. - Nojah, ma värvisin aeda ja jalas olid need hästi vanad teksased. Tead need, mis sa tahtsid ära visata. Nende külge polnud kahju sõrmi pühkida. Korraga peatusid aia juures üks poiss ja tüdruk, minust hulga vanemad, ja üks neist hüüdis:
"Kui popid püksid! Ehtne hipikraam! Äri ära!"
Näitasin oma otsaette, et mõista anda, et tal ei ole seal kõik korras. Tema aga ei teinud sellest väljagi ja kauples edasi.
"Kas sa kuus kulli ei taha saada?"
Seda juhust ei tahtnud ma tõesti mööda lasta. Läksin tuppa ning vahetasin püksid ära. Ma poleks neid ise niikuinii enam kandnud!"
"Issakene," ohkas ema südamest. "Jäta veel laps üksinda - hakkab spekulandiks!"
"Räägi edasi," ütles mulle isa ja sosistas emale: "Nende pükste pärast ma ühe pika loengu talle juba pidasin."
Mina olin rahul, et pükste müümisest enam rohkem tüli ei tule, ja pajatasin Kaaru saamise lugu edasi:
"Lippasin siis koju, võtsin raha ja ruttu poodi, sest mine tea, naine võis vahepeal veel ümber mõelda. Müüja aga ei andnudki meile viina, vaid hakkas koguni hurjutama ja meil oli kole piinlik!"
"See oli väga õige," ütles ema. "See veel puuduks, et lapsed saavad poest alkoholi kätte."
"Meil ei jäänud muud üle, kui läksime välja ja palusime, et üks mees meile selle pudeli ostaks," jutustasin.
"Ja tema tegi seda?" ohkas ema.
"Ostis jah. Muidu me poleks ju Kaarut kätte saanud! Saa aru, see oli kõik olude sunnil!" kaitsesin meie tegu. "Ah jaa! Seda nägi veel Kilu-tädi pealt. Olen kindel, et ta tuleb sulle kaebama. Ära siis ehmata," hoiatasin ema.
"Mind ei ehmata vist enam midagi," ütles ema alistunult, "aga arvan, et sellega see Kaaru lugu veel ei lõppenud?"
"Ei veel," vastasin. "Viisime pudeli naisele. Mina võtsin koera oheliku enda kätte ja hakkasime astuma. Kaaru vaatas mitu korda tagasi. Imestasime, miks? Siis rebis ta end lahti ja tormas oma endise perenaise juurde. Kohkusime hirmsasti, sest olime kindlad, et jääme koerast ilma. Ent vaene Kaaru sai oma perenaiselt hoopis jalahoobi. Võtsin uuesti koeraohelikust kinni ja läksime sõnalausumata minema. Nii saingi endale vanade teksaste eest koera." lõpetasin oma jutu.
Ema katsus Kaaru nina ja ütles"Vaene loom! Sinul vähemalt vedas!" Koer liputas nõusoleku märgiks saba.
Ema vaikis ja ma nägin, et ta polegi nii pahane. Seepärast otsustasin, et räägin talle ka selle loo ära, mille tahtsin teiseks päevaks jätta, et korraga liiga palju ei saaks.

 

 

"Ema! Üks väike vahejuhtum oli mul veel!" Ema tõstis silmad, isa keeras aga end millegipärast ruttu akna poole.
"Mis siis veel?" päris ema ja ta hääles oli hirmu.
"Me tahtsime Andresega oma aega otstarbekalt veeta ja sellepärast otsustasime ühiskondlikeks piletikontrolörideks hakata," ütlesin isegi väikese uhkusega.
"Omapead!" ehmus ema.
"Omapead ikka. Me isegi tabasime kolm bussijänest ja võtsime nendelt trahvi! Oleksime veel neljandagi kinni püüdnud, aga see nõudis meilt dokumente ja me olime siis sunnitud maha minema!" rääkisin ruttu.
"Kas te," tahtis ema midagi küsida, aga ma taipasin kohe ja vastasin juba: "Trahviks saadud raha andsime ära lõpp-peatuse kioskisse. Sinna, kus trammi- ja bussipileteid müüakse!"
"Ja mida te ütlesite seal?"
"Mitte midagi. Ma libistasin raha luugi vahelt sisse ja siis jooksime ära."
"Ma arvan," tahtis ema jälle midagi öelda, aga ma ennetasin teda nüüdki: "Mina arvan ka , et tulevaks aastaks katsuge mulle laagrisse tuusik muretseda!"

Ira Lember. Ülesküntud liivakast. Tallinn "Eesti Raamat" 1983, lk. 25.