MAAST JA RAHVAST
Mart Raud

Minu maa, minu rahva õnn,

minu maa ja mu rahva mured

suuremad on

minu enese

elamisrõõmust või - tusast,

nagu meri on suurem

ühe laine

vahusest viirust,

põldude ääretus

suutäiest leivast,

tuuliste metsade kohin

üksiku lehe libinast,

ja nagu maa ise on suurem

sellest piskust,

mida ma silmaga näen,

ning kogu rahvas

nendest, keda ma kättpidi teretan.

 

Kõik jalad kord väsivad ära

mullaseid radasid tallates.

Aga rahvas ei sure.

Maad maha matta ei saa.

1964