MILLAL, MIDA JA MIS PUHUKS?
Reimar Dänhardt

 

Tüdrukute ja poiste kohta ei kehti samad reeglid kui täiskasvanutele. Mida peaks poiss peale hakkama musta ülikonnaga või tüdruk pika õhtukleidiga? Hoolimata sellest peavad ka nemad üht-teist silmas pidama, ka nemad ei või ükskõik milliste riietega igal pool käia.
Kui sõpradega tänaval mängid, paned selga teised riided kui peole, ja luuremänguks teistsugused riided kui pidulikule koondusele. Või sind kutsutakse sünnipäevale. Jörg paneb selga oma piduliku ülikonna ja valge särgi. Katharina tuleb oma kõige uuema kleidiga. Teistel on seljas pulloverid või pluusid ja seelikud. Kõik tahavad juba kohvi jooma istuda, siis heliseb uksekell ja ilmub viimane külaline. See on Peter kõrvalmajast. Treeningdressis. Ta silmab valge linaga kaetud lauda, kenasti riides sõpru ja tunneb, et tema välimuses midagi riivab silma. "Ma pidin veel briketti laduma," seletab ta tehtud reipusega, "kui ma oleksin ümber riietunud, oleks veel rohkem aega läinud. Peale selle pean ma pärast edasi töötama, ma ei tahtnud kohvijoomist maha magada."
Kes niimoodi mõtleb, ei käitu just viisakalt. Ta ei riku mitte ainult teiste tuju, ta näitab sellega üles ka solvavat ükskõiksust sünnipäevalapse vastu.
Kes pärastlõunal tahab kiiresti kinos ära käia, ei pea sellepärast pühapäevariideid selga panema. Aga puhas peaks küll olema. Sest meie kõrval tahavad ka teised lapsed filmi vaadata, ja pole tõepoolest kena, kui peab mõne väikese murjani kõrvale istuma. Teatrisseminekuks valmistatakse end ette natuke teistmoodi. Pannakse end umbes samuti riidesse kui sünnipäevale mineku puhul.
Tunduvalt sagedamini kui sünnipäevale, teatrisse või kinno minnakse kooli. Osades koolides on ühtne koolivorm. Siis ei saa keegi oma riietekapi abil silma paista. Kõikjal see nii ei ole. Kuid me leppisime ju kokku: rumal on riietusega kelkida. Kooli minnakse õppima, mitte oma riietekapi sisu demonstreerima. Enamikes koolides ei ole koolivormi. Sellest ei saa aga järeldada, et on üsna ükskõik, kuidas kooli ilmuda. Kindlasti ei minda iga päev kooli piduliku ülikonnaga. Teisest küljest ei tohi kooliminekut ära vahetada maastikumängu või tööga söekeldris. Ei või ka, välja arvatud kehalise kasvatuse tund, minna dressipükstes või supeltrikoos, kuigi väljas on soe. Lõppude lõpuks tulevad ju õpetajad samuti korralikult riietatuna kooli. Me ei tohiks selles küsimuses üsna ükskõiksed olla. Sest ka sellega väljendame oma austust õpetajate vastu.
Ilusad eredad värvid rõõmustavad silma, aga sellepärast ei pruugi veel kõik, mis on väga kirju, ka ilus olla. Eespool oli juttu, et rüütlid kasutasid oma rõivastuse juures mitut värvi riiet. Vahel jääb mulje, et mõned poisid ja tüdrukud ei taha vanadest rüütlitest maha jääda. Nende pluusivarrukad ja püksisääred on küll ühte värvi, siiski näevad nad välja, nagu oleksid värvitööstuse liikuvad reklaamid. Sinised, kärtspunaste triipudega põlvikud, sinna juurde kirju ruuduline seelik, roheline pullover ja sinised kingad. Mis näeb välja kena papagoi sulgedel, ei ole niisama ilus poiste ja tüdrukute seljas. Palju erinevaid värve ei lase ühelgi neist mõjule pääseda, hoolimata sellest, et lapsed seda tihtipeale ei usu.
Niisama suur kui vajadus kanda eredavärvilist riietust, on sageli tüdrukute soov ehtida end kettide, sõrmuste ja käevõrudega. Selle vastu pole iseenesest kellelgi midagi, aga samuti kui värvide ja riietuse valikul tuleb ka ehete puhul kaaluda, mis millegagi sobib. Varem võis vahetevahel kohata naisi, kes nägid välja nagu juveelipood. Peaaegu igas sõrmes sõrmus, rasked hõbeketid kaelas, hõbedast käevõrud ja sinna juurde veel rasked kõrvarõngad. Sel moel tahtsid nad näidata, kui rikkad nad on. Meile näib see tänapäeval naljakas. Üks sõrmus ühes sõrmes - see näeb kena välja. Aga sõrmusel on omadus teiste pilke käele tõmmata. Seda võib ainult siis lubada, kui käsi on puhas ja kannatab vaadata. Kirju kleidi juurde võib kanda väikest kirjut ketti. Kellel on seljas suusapüksid ja pullover, peaks ketist hoopis loobuma. Ka ehteasjade kandmisel ei tohi olla eesmärgiks võimalikult palju näidata, vaid hästi järele mõelda, mis millegagi kokku sobib. Parem natuke vähem kui liiga palju.
Sageli tunnevad ka poisid vajadust ennast ehtida.
Kuna nad kette ega sõrmuseid ei kanna, võtavad nad appi märgid. Lausa imesta, kui palju märke mahub ühele jakile! Oleks hea, kui iga kord suudetaks otsustada ühe märgi kasuks. Seda võib ju vahetevahel teise vastu ümber vahetada.
Kuidas on lood lipsuga? Tavaliselt ei kuulu see poisi riietuse juurde. Kui nad vanemaks saavad, siis küll tuleb aeg-ajalt ka lips ette siduda. Lips sobib eelkõige ühevärvilise või kerge triibuga särgi juurde. Kirju ja ruudulise särgiga lipsu harilikult ei kanta. Lipsu muster ja värv valitakse vastavalt särgile ja ülikonnale. Ruuduline lips ei sobi triibulise särgi juurde ega sinine lips musta ja pruuni ülikonna juurde. Kas seotakse ette kikilips, mis ikka ja jälle eri kujul moes on, või traditsiooniline lips, see sõltub igaühe maitsest. Igal juhul lips on juba üle kolmesaja aasta vana ja võib arvata, et saab veelgi vanemaks. Lipsu hakati kandma ajal, mil olid moes pikad juuksed. Kuna juuksed langesid õlgadeni, katsid nad tol ajal kasutusel olnud suure pitskrae kinni. Seetõttu mõeldi välja midagi uut - krae, mis kaela ümbert oli kitsas, pikad otsad aga ulatusid rinnale. Ühe kroaatide rügemendi järgi, kes selliseid kraesid kandsid, olevat seda hakatud nimetama kõigepealt kravatiks.
Siin on juttu tehtud kõikvõimalikest riietusse puutuvatest küsimustest. Oli juttu ka moest ja sellest, et see pole alati mõistlik ja praktiline. Iga uus laste ja noorte põlvkond leiab, et ilus ja noobel on hoopis teistlaadi kui endised moed. Ikka ja jälle tekib seetõttu lahkarvamusi vanemate ja laste vahel, õpetajate ja õpilaste vahel. Keegi ei tohiks laste käest nõuda, et nad peaksid ilusaks samu asju kui vanemad. Aga ei maksa siiski ka uisapäisa iga uue moega kaasa tormata.
Loomulikult on olemas moode, mis tekivad küll järsku, kuid muutuvad siis nii omaseks, et polegi enam tegemist mööduva moenähtusega. Nii oli lugu lipsudega, nii on ka püksiviikidega.
Räägitakse, et eelmise sajandi lõpus oli Walesi prints, kes 1901. aastal sai Suurbritannia kuningaks Edward VII-ks, Karlsvadis (nüüdne Karlovy Vary) jalutama läinud. Teel oli ta aia otsas oma püksid lõhki tõmmanud. Kuna prints ei saanud katkiste pükstega edasi minna, ostis ta ühest poest valmis püksid. Muidu õmbles talle pükse loomulikult õuerätsep.
Püksid, mis ta oli sunnitud ostma, tõmmati välja suurest hunnikust. Need olid sirgeks vajunud ja kummalgi säärel oli kaks teravat volti, üks ees ja teine taga. Sellised püksid jalas, läks prints poest välja. Teel hotelli tuli printsile vastu palju inimesi, keda ta tundis. Kuna kõik tahtisid olla sama peened nagu prints, kandsid järgmisel hommikul kõik endast lugupidavad härrad samuti selliseid viikidega pükse.
Sellest ajast peale on kombeks kanda viikidega pükse. Ja kes õhtul magama heidab, ärgu visaku oma pükse puntrasse tooli peale, vaid pangu need korralikult kokku. See väike õhtune hool aitab vähendada pükstepressimise vaeva. Ühte neist kahest peab pikkade pükste kandja niikuinii tegema. Muidu peetakse teda lohakaks.

R. Dänhardt. Paar takti taktist. - Tallinn: EESTI RAAMAT.1982 - Lk. 73-77.