MOEPILL
Toivo Tootsen

Nüüd on ta siis läbi, see suvevaheaeg. Ja algab tõsine töö, nagu klassijuhataja ütles. Lollusteks jääb vähem aega, räägib ema.
Sain endale uue pinginaabri. Kivinõmme Kusta on ta nimi. Vahva poiss. Mängib pilli. Teab igasuguseid asju ka. Temaga oli kohe esimestel päevadel sekeldusi. Sest Kustal on pikad tolkused juuksed. Elle - Vaike tahtis talle isegi patsipaelad kinkida. Aga Kusta sai pahaseks ja nimetas meid tönnsabadeks. Tema juuksed olevat välismaa viimane mood. Seepeale oli mul kangesti häbi. Pidin ma ka just enne kooli juuksuri juures käima! Terve suvi polnud ma sinna jalgagi saanud. Mul oleks nüüd ka see viimane mood olnud.
Kusta lohutas, küll kasvavad. Ja lubas mulle kitarrimängu selgeks õpetada. Mis pidi ka viimane mood olema.

Minul kitarri ei ole. Aga Kusta ütles, tühiasi. Teema ise. Järgmisel kahel päeval me kooli ei läinud.

Pajuviidika - poiss ikka kurtis alati, et meie klassis pole muusikamehi. Et kui jälle konkurss tuleb, siis mine "b" klassist laenama. Kesakännu Juku mängib meil küll viiulit. Aga viiul on vanamoodne.

Vaeva oli küll. Kusta ütles, peab kuiv puu olema. Parem kõla või nii. Kummut on küll kodus kuivast puust. Oma poolsada aastat seisnud. Aga seal on meie riidekraam sees. Võtsin siis raamatukapist paar riiulit. Ega keegi riiuleid loe. Kusta ütleski, võtku ma siis juba kaks riiulit. Tema paps tunneb teda. Loeb riiuleid ka.

Sai kena pill küll. Elektriga. Ega me küll õieti teadnud, kuidas teha. Kivinõmme Kusta arvas, mis seal ikka. Ühendame triikrauajuhtme keeltega ja asi vask. Proovida ei saanud. Sest Kusta näitas enne, kuidas elektriga kahte naela kokku keevitada. Ja korgid paukusid välja. Tegime siis niisama kuiva trenni. Nagu Mõrupalu Sass ütleb. Kui palgapäev kaugel. Ja peab limonaadi jooma. Mis küll ometi märg on. Aga see ei puutu praegu asjasse.

Mis nad räägivad, et muusikat on raske teha. Tinista muudkui pilli ja karju : "Letskõu!" Kusta karjus ka , aga mitte "letskõu!", vaid "tsa - tsa - pum - pum - pum!" ja vahepeal veel "uu - uu - uuu, aa - aa - aaa!"

Reedel läksime pillidega kooli. Kõik tulid meid vaatama. Nõudsid, näidaku, mis künad meil need on. Ütlesin, seal on küna, inimesel on kitarr. Mispeale Elle - Vaike kilkas, mängigu me "Tiigrikutsut".

Ütlesin, olgu peale. Pangu Kusta stepsel sisse, ma sean pilli häälde. Kusta torkaski stepsli seinakontakti.

"Uuaaa!!!"

Elav tuli jooksis mu kätest läbi. Üle kere ka. Mind nagu pühiti pikali. Pärast teised rääkisid, et juustest oli siniseid sädemeid lennanud. Ja vikerkaar olnud ümber pea.

Kui toibusin, olid kõik kobaras mu ümber. Laulmise õpetaja seisis ka seal. Minu elektrikitarri stepsel pihus. Rääkis midagi lühiühendusest. Ja kutsus orkestrisse. Seal pidi suur bass vaba olema.

Ei tea, mis teha. Puhkpill pole vist küll moepill, aga … lühiühendus pole ka suurem asi.

 

Toivo Tootsen. Jõhvi Joosepi juturaamat. Tln., 1983