POEAUTO
Meri - Liis Laherand

Poeauto, või autolavka, nagu eit mõnikord ütles, saabus Veski talu teeotsa kelle kahe paiku, aga kohal tuli seal küll hulga varem olla, kaksteist või nii. Et oleks ikka kindel. Viimati jõuab auto ükspäev varem, vaatab, et kedagi pole, ja ei tulegi teinekord enam. Sest paljukest neid auto ootajaid Mõrusel enam järgi oligi, ainult viies peres nõuti veel leiba: Veerel, Metsal, Veskil, Märtinil ja Kangromäel. Või mis pered needki enam olid, üksnes Kangromäel oli kaks elanikku, Hannes ja eit, mujal ikka ainult üks suu: Veerel Leena, Metsal Anna, Veskil Mari ja Märtinil Ella. Mullu olid veel Poolaku Liisu ja Tamme Peeter, aga nemad surid talvel ära. Tamme katus kukkus varsti pärast seda sisse, eit veel ütles, et näe, jumal ikka teab, kui kaua inimese eluaset on vaja üleval hoida. Poolaku kohta räägiti autolavka juures, et selle olla keegi linnamees ära ostnud. Eit naeris seepeale suure häälega ja ütles, et tema seda juttu küll ei usu. Ega teised ka suuremat ei uskunud.

Suvel istuti poeauto ootel Veski värava ees rohu peal. Seal oli pärnapuu all üks nöga pink ka, aga sellele kõik ei mahtunud. Talvel mindi Veskile sisse. Maril oli tavaliselt tuli ka alla tehtud, ahju kõrval siis istutigi, aga keegi pidi ikka akna alla autot vaatama jääma. Leena, Anna, Mari ja vana - Ella, kõik tahtsid alati Hannest põlve peale võtta, teda püksitagumikule patsutada ja küsida, kuidas tal läheb. Hannesel läks muidugi alati kõik hästi, miks tal siis ei pidanud minema. Eriti veel siis, kui auto juba läinud oli ja kord üks, kord teine külanaistest talle mõne kommi pihku surus. Mõnikord ostis eit ise ka.

Seal Veskil pajatati siis igavuse pärast igasuguseid lugusid. Kõige rohkem ikka sellest, mis siin, Mõruse kandis vanasti juhtunud oli. Hannes vahel kuulas neid jutte, aga mõnikord läks igavaks ka, sest tal olid need lood juba üsna mitu korda kuuldud. Räägiti enamasti sellistest inimestest, kes ammuilma, enne Hannese sündimist, Mõruselt kuhugi ära olid kadunud. Mõned olevat üle mere läinud nagu Kangromäe Mihkelgi, mõni kolinud alevisse või linna, koguni Tallinnasse kõrgete ametite peale olevat siit mindud. Mõni saanud sõjas otsa, mõni pandud vangi, mõne võtnud kuri tõbi või viinud äkiline õnnetus. Hannes teadis sedagi ette, millega selline vanade lugude heietamine lõpeb: keegi, enamasti Leena või Ella, kougib kuskilt seelikuvoltide vahelt kortsus ninarätiku ja hakkab silmanurgast märga pühkima. Metsa Anna löristab kõvasti ninaga ja äigab varrukaga üle põskede. Keegi haarab Hannese oma krõnksus ja sooniliste vanainimesekäte vahele, silub ta pead ning ütleb, lohutamaks ennast ja teisi: "Sina ainumas meil siin veel oledki. Noor veri." Ja kui siis auto viimaks tuleb, otsivad naised oma undrukute vahelt hoolikalt loetud kopikad välja ning oma noore vere tasuks saab Hannes kommi ja limonaadi.

Ega alati need auto - ootamised nii härdameelsed ka ei olnud. Vahel juhtus hoopis sedaviisi, et hakati üksteisele üles ütlema kõike seda, mida keegi kunagi halvasti teinud või öelnud. Teinekord paisus nägelemine ja sõnasõda koguni nii suureks, et auto tulekutki tähele ei pandud. Siis tuli autojuht uksele ja hurjutas:

"Nonoh, külanaised, kisa nii suur, et selle peale lendab vorst minema."

Kui muidu ütles külarahvas Hannese eide kohta lihtsalt Mann, siis sellistel riiupäevadel öeldi tihtilugu rõhutatult Amanda. Hannes märkas sedagi, et kui vanade arvete klaarimiselt tänapäeva oli jõutud, siis sai just eit tihti teiste rünnakute märklauaks. Veski Mari võis käed sõjakalt puusa panna, eide nina alla astuda ja kuulutada: "Ei mina sellest küll aru saa, miks mõni inime oma võlgasid ära ei või maksta. Amanda võttis mult juba enne vastlapäeva kolm rubla, ja pole ma neid siiamaani näind."

"Jah, just kui Mari pinss suurem oleks, et võib igaühele jagada," toetas teda siis Ella, Anna või Leena.

Ja tingimata hüüdis keegi: "Su kolm rubla, Mari, Amandal juba ammu kõrist alla läind, see ju teada asi."

Ja veel: "Häbi võiks olla, ise vana inimene, laps kasvamas, pole teisel midagi selga - jalga panna."

"Näe, endal aed kõik maltsa sees, rohida ei jaksa, aga joomane olla, seda jõuab küll."

"Kui nüüd vana Jaan seda teaks, vist pööraks hauas ringi."

Hannest siluti jälle ja öeldi: "Vaene laps."

Aga mõnikord öeldi ka: "No mis nahka temastki niimoodi saab."

Need olid Hannesele ja eidele viletsad päevad. Auto juurest kõmbiti siis noruspäi koju. Hannes hoidis kõvasti eide varrukast kinni, et too teaks: tema, Hannes, on siin, eide kõrval, ja kui ta ainult veel natuke kasvab, ei lase ta kellelgi eidele liiga teha.

Peale niisuguseid ütlemisi oli eit mitu päeva tusane ja morn, jättis järgmine kord autolavkassegi minemata. "Ei lähe ma sinna elupealgi enam, või nemad võtavad teiste elu üle kohut mõista," teatas ta Hannesele. Aga päeva - paari pärast, enne veel kui toiduvarud läbi, hakkas ta Hanneselt ääri - veeri uurima: "Oled sa, poiss, küla peal ka käinud? Mis Märtini pool ka kuulda? Ei tea, kuda see Leena selg nüüd on? Ons Metsa Heldur ka tulnd juba koju puid tegema?"

Ei saanud eit hakkama külata ega küla eideta. Juba viipas Veski Mari Hannest lähemale, pistis saia Hannesele pihku ja hakkas pärima: "No kuda eide tervis on? Ma vaatasi, et ei tulnd autu juuregi, ehk tõbiseks jäänd või? Me siin paha meelega vähe sõitlesime, kas`s ta äkki seepärast või? Kardulat teil ikka on veel kelleris? Mul siin, näe, vorstijupp ülearu, sai rumala peaga liig palju võetud, läheb raisku kätte, näe, võta, las eit paneb panni peale."

Või oli Veere Leena korraga Kangromäe ukse taga, kobistas natuke moe pärast kojas ja hüüdis siis juba ukselt valju häälega: "No tere siis kah! Ma vaatasi, et ilm täna nii kena ja mo selg ka justkui terake parem, tulin vähe kõndima." Luukas läbi köögi, pani nagu kogemata ühe moosipurgi lauanurgale, istus tagatoas eide sängiveerele ja seletas: "Näe, ilm vähe parem, kuda su jalad ka on? Ära sa siis viha pea, sai tigedas tujus üteldud. Pole meist patuta keegi ja ega su elu ole kerge ka olnd."

Eks eide süda läks seepeale leebeks, mõnikord hakkas Leenal kaela ümbert kinni ja vahel nutsid nad niimoodi kaelakuti natuke.

Järgmisel poepäeval oli eit jälle päevahakul juba oma lillelist rätikut otsimas ja sidus seda oma kangete sõrmedega peegli ees niisuguse hoolega pähe, nagu sätiks end simmanile või pulma.

Meri - Liis Laherand. Hannese sünnipäev. Tln., 1986. Lk. 5 -9.