POES JA RAAMATUKOGUS
Viivi Luik

Kui ma rehe alt ratast läksin võtma, oli Asti platsis ja hakkas lunima:
"Võta mind ka ühes!"
Mina hurjutasin:
"Vaata, misuke sa oled, inimesed hirmuvad ära, kui sind näevad!"
Tal olid ju jalad puha põlvini tolmused ja kleit kõik vaarikalögaga koos. Siis aga tuli ema trepi peale, kandekott käes ja sundis:
"Võiksid küll tüdruku ka poe juurde viia, lunib teine juba kuu aega. Vaata, et sa talle jälle seda "Kevade" limonaadi ei osta! See paneb ju lapse purju."
Mina ütlesin:
"Seda nüüd enam ei tehtagi."
Ma olin tujust päris ära. Oleks ruttu poes ära käinud ja - viuh! - tagasi. Pood on ju meil lähedal. Aga nüüd mängi poes ka veel lapsehoidjat. Ema andis nõu:
"Mine ikka rattaga, pole seda käe otsas tassimist. Ärge te kahekesi küll sõitma hakake, ratas võta käekõrvale."
Seda veel vaja, aja ratast käekõrval, nagu teab mis asja, nagu ei mõistaks sõitagi. Juku tuli ka välja ja andis nõu:
"Siduge ratta külge kaks suurt korvi, teine teisele poole. Ühte korvi istub Asti, teise saab soola panna ja tikku ja ... Prantslane vedas nõnda kontrabanti." Siis arutas ta: "Ei tea, kas peremehel veel neid kõvasoola heeringaid on veel mõni alles. Ma laseks endale kaks heeringat tuua ja tüki maasikaseepi," ja andis mulle metallrublalise. Mõtles natuke ja ütles:
"Too pudel supiessentsi ka!" Ja andis veel kakskümmend kopikat. Ma mõtlesin, et sellest peaks kõvasti üle jääma. Juku muheles, ise seletas:
"Kui te kommi hakkate ostma, siis küsi kõigepealt üks proovikomm, koputa sellega vastu letti. Kui lööb letile praod sisse, siis küll osta ei või, siis on kauaks seisma jäänud." Asti kuulas, silmad pärani, ja ütles:
"Mina kommi ei tahagi, mina tahan vahvlit." Ta oli juba puhas kleit seljas ja sokid jalas.

Siis me hakkasime minema. Kui aida juurest väravast läbi läksime, tuli lehm ratast nuuskima. Kui me tee peale saime, siis tõstsin Asti ratta peale ja läksime suure hooga. Ma vaatasin veel kella, seitsme minutiga olime poe juures väljas. Panin ratta poe juurde hoidjasse ja vaatasin käekotti. Seal sees oli paberileht ja raha. Kolm rubla raha oli. Paberilehele oli ema kirjutanud:

2 pakki soola, 2 pudelit äädikat, 1 kilo suhkrut, 10 toosi tikku, 3 pätsi leiba-kui pehme on, 1 suur sai, pakk pesusoodat.

Ma katsusin poeust, aga uks oli kinni ja seal peal oli kirjas: "Lõuna 13.30-14.30" Vaatasin kella, kell oli kümne minuti pärast pool kolm. Asti hakkas mind sikutama:
"Tule lähme raamatukogusse! Ma tahan pilti vaadata."

Raamatukogu on kohe üle tee. Selle ees on bussipeatus. Asti veab alati raamatukogusse, kui me poes käime. Tema tahab igal pool pilte vaadata. Kui nad emaga kuskil külas käivad, siis Asti küsib: "Kas teil pildiraamatut on?" ja kui raamatu läbi vaatab, siis nõuab: "Lähme ära koju!"
Läksime raamatukogusse. Elfriide istus laua taga. Tema on juhataja. Ma ütlesin:
"Tere!" ja Elfriide küsis:"Kas tulite jälle pildiraamatuid vaatama? Ega täna midagi uut ei ole. Uus "Täheke" on küll. Eks te vaadake ise, seal nurgas riiuli peal nad on. Sina, Leopold, oled ju vana tuttav."
Mina vaatasin, kas "Horisonti" on. Seal on igasuguseid imelikke asju sees. Ma loen rohkem tehnika kohta ja mootorite kohta, niisama juturaamatuid mina suvel ei loe. Raadio ehitamise raamatud on mul kõik juba läbi loetud.
Asti ei tahtnud enam "Tähekest" vaadata, tahtis "Laste Siluetti" ja ütles:
"Vaata sina ka!" Keeras lehte ja seletas: "Vaatame nüüd, mina ütlen, mihuke laps kõige ilusam on, siis sina ütle, mihuke kõige hirmsam on."
Kui me poole peale jõudsime, siis ma nägin, et poeuks tehti lahti, aga Asti ei tahtnud ajakirja käest ära anda ja hakkas virisema. Elfriide tuli laua tagant välja ja ütles:
"Nii suur tüdruk ja jonnib! See küll ilus ei ole. Mine aga nüüd Leoga poodi, Leo ostab sulle kommi."
Kui me uksest välja läksime, siis Asti ähvardas:
"Mina käin poes ära ja tulen jälle pilte vaatama!"
Mina mõtlesin: "Kuskile sa ei tule," aga ei ütelnud.
Asti käis, pea kuklas ja kõht ees punnis ning hoidis kahe näpuga kleidisaba õieli. Ta oli seda pildi pealt näinud. Poeukse ees ta küsis:
"Kas mina olen ilus või hirmus laps?" Mina ütlesin, et hirmus, ja tema pani üürgama. Kõik poerahvas vaatas meid. Poes oli palju inimesi, sellepärast et poe ees on kiirbussi peatus. Kui buss peatub, siis kõik tulevad limonaadi ostma. Me seisime sappa Kivistiku Alberti järele. Asti käis kommileti juures ja vaatas, mis sorti komme on. Tema korjab kommipabereid. Ma arvestasin välja, et umbes kuuskümmend kopikat peaks küll üle jääma ja Juku rahast veel terve hulk. Ega nii palju kommi peale ei või kulutada. Ma mõtlesin, et ostan ühe paki fotonurki ka, hea võtta, kui pilditegemist tuleb.
Kivistiku Albert ostis viis pätsi leiba ja kaks pudelit õlut ja seitse meetrit sängilinariiet, lõpuks küsis kaupmehe käest:
"Kas teil putukamürki on, meil koerasaatan soetas kirbud tuppa. Paks karv seljas, mitte ei taha kuuma ilmaga väljas seista."
Teiste Meeta oli ka poes. Tema valis teise leti juures alustasse. Ta õpetas Albertit:
"Pane koera asemesse kuuseoksad, küll siis kirbud ära kaovad."
Albert porises:
"Temal mõnda aset, jääb sirutsi jalu maha, kus juhtub."
Asti läks Teiste Meeta juurde, tähtis nägu peas ja vuristas:
"Neli teevad aset, kaks näitavad tuld, üks heidab magama - mis see on?" ja kõik poerahvas hakkas kõvasti naerma. Ma küsisin ruttu, kas leib on pehme, ja ostsin kõik ära, mis vaja oli. Heeringat ma ei ostnud, kaupmees ütles , et paar tükki tünni põhjas on ja neilgi kõhud maas. Ostsin karbi kilu, vaatasin veel hoolega järele, kas karp hoiab sedasi kummi. Kui hoiab, siis on pehmed kilud. Siis ma ostsin veel kakssada grammi piimaiirist ja paki vahvleid. Rohkem ei hakanud raha raiskama ka. Mina magusast ei hooli, suve ajal süda niigi vesine.
Kui ma poe ees hakkasin kotti jalgratta lenkstangi külge panema, siis Asti küsis:
"Mis neljakandiline lipakas see seal kotis on?" Ise kobas käega kleiditaskus ja uhkustas:
"Näe, mis mul taskust välja välja tuli!"
See oli üks suur punane komm, maasikapilt peal. Mina polnud enne sihukest näinudki. Ma arvasin, et ehk Teiste Meeta pistis selle taskusse, kui Asti mõistatust ütles.
See lipakas, see oli neljanurgeline pisike sedel, kõvast valgest paberist tehtud. Teise külje peale oli trükitud:

JAAN KÕKS
loomaarst

Viivi Luik "KÕIK LOOD LEOPOLDIST" Tallinn * Eesti Raamat * 1984, lk.44.