RIIETUS, KORRALIKKUS JA TRADITSIOON.
Reimar Dänhardt

 

Liialdusi riietuses võisid endale lubada ainult need, kellel oli palju raha ja kes ei pidanud endale kätetööga elatist teenima. Talupoegade, sulaste ja päevaliste riietus jäi sajandite jooksul ikka samaks. See oli lihtne, jämedakoeline ja praktiline, koosnes linasest särgist, lüheldastest pükstest, sukkadest ja pasteldest. Lihtinimese riided ei olnud värviküllased nagu aadlikel ja kaupmeeskonnal. Moodi ei määranud kunagi allasurutud ja ekspluateeritavate klasside riietus. Moodne oli see, mida kandsid valitseva klassi esindajad, kuigi nende riietus, nagu me eespool nägime, polnud alati kaugeltki alati otstarbekas ja maitsekas.
Ka tänapäeval pole moeriietus alati ilus ja praktiline. Oleks muidugi rumalus, kui me oleksime moe vastu. Ainult et iga moega ei maksa kaasa minna. On olemas terve hulk moeröögatusi, tänapäeval täpselt niisamuti nagu minevikus. Korralik riie on tähtsam kui moodne. Korralik on niisugune riietus, mis on puhas ja milles ei ole auke. Mõni poiss on uhke oma uue pulloveri üle, mille kohta ta oskab särava näoga öelda, kui kallis see on ja kui palju parem nendest, mida klassikaaslased kannavad. Ta ainult ei ole märganud, et selle suurepärase ekstrapulloveri rinnaesisel on näha eelmise söögi jälgi. Etem oleks niisugune pullover, mida vanem vend on juba kandnud, kuid mis on puhas ja plekkideta.
Kõrvalmärkus: riietega ei sobi kunagi kiidelda. Riietus pole mingi teene.
Kui mantlil, pükstel või pintsakul puudub mõni nööp, siis ei maksa süüdistada ema, isa või vanaema. Kuidas niiti nõela taha panna ja kuidas nööpi ette õmmelda, selle võib igaüks juba maast-madalast ära õppida. Igaüks, mitte üksnes tüdrukud.
Kes viksimata kingadega toast välja astub, ei kuulu just kõige korralikumate hulka. Seejuures tekib küsimus: kes peab kingi viksima? Päkapikk? Ema? Elu on juba korduvalt näidanud, et poisid ja tüdrukud saavad selle tööga suurepäraselt hakkama.
Riideharjad, nagu ütleb nende nimigi, pole saabaste jaoks. Nendega saab harjata plekke ja tolmu riietelt, seelikutelt ja pükstelt. Kui tähelepanu riietel olevatele plekkidele juhtida, öeldakse enamasti üsna imestunult ja üllatunult: ma ei näinud seda üldse. Mõnikord ongi asi nii.
Olgu kuidas on, tuleb harjuda tähele panema, kas riided on puhtad ja korras. Enne kui hommikul uksest välja tormata, peaks veel kord kiiresti kontrollima, kas kingad on puhtad ja kas puhas taskurätik on taskus.
Puhas taskurätik? Igasugust taskurätikut võib kasutada, mõtlevad mõned poisid ja tõmbavad häbenemata taskust rätiku, mida nad puhtaks peavad. Mõni, kes näeb, mis taskust nähtavale tuleb, võib omanikule kaastunnet avaldada, sest ta pidas taskurätikuks nimetatud riidetükki leinalooriks.
Tihti tuleb poiste taskutest lagedale veel palju muudki: üks korjab igat mõõtu naelu, teine kivisid, kolmas vanu võtmeid. Traati läheb alati vaja, niisamuti nöörijuppi. Kes teab, kus üks või teine asi ära kulub. On üsna mõttetu sellele vastu seista. Aga võib-olla saab nõnda korraldada, et taskud aeg-ajalt siiski tühjendatakse.

Täiskasvanutel on enam-vähem kindlad reeglid ja harjumused, mida teatud puhul selga panna. Isa ei saa frakis tööle minna, või ehk ainult siis, kui ta on dirigent või kelner. Kõik oleksid kindlasti üllatunud, kui õpetaja astuks hommikul klassi pikas õhtukleidis ja hakkaks koduülesandeid kontrollima. Keegi ei tööta aias musta ülikonna ja valge särgiga ega pese pesu peokleidiga.
Musta ülikonnaga on muide erilised lood. Tänapäeval peetakse seda peorõivaks. Algselt see nii ei olnud. Me juba rääksime riietumiseeskirjadest, mille eesmärgiks oli seisusi välimuse järgi eraldada. Sellised määrused olid ka Prantsusmaal. Suure Prantsuse kodanliku revolutsiooni ajal 1789. aastal kutsus prantsusmaa kuningas kokku põhiliste seisuste esindajad. Esimene seisus olid vaimulikud, teise seisusse kuulusid aadlikud ja kolmanda seisuse moodustasid linnakodanikud. Iga seisus pidi kandma teatud riietust. Esimesel seisusel olid valged või lillad siidmantlid, teine seisus tohtis end ehtida sulega kübarate, pitside ja kuldsete revääridega. Kolmanda seisuse esindajatele oli ette nähtud lihtne must ülikond. Juba väliselt pidi näha olema, et kolmandale seisusele ei omistatud kuigi suurt tähtsust. Aasta 1789 oli aga, nagu juba mainitud, suure kodanliku revolutsioon aasta. Kolmanda seisuse esindajad ei mõelnudki esineda alandlikult ja tagasihoidlikult mustades ülikondades. Pärast seda, kui kuningas oli koosoleku avanud ja istet võttis, panid aadlikud endale mütsid pähe. See oli nende privileeg. Kolmanda seisuse esindajad toimisid seekord samuti. Nad ei mõelnudki kuninga kõnet kuulata põlvili, nagu õigupoolest nendelt nõuti. Kolmas seisus kuulutas lõpuks välja rahvakoosoleku. Paljude teiste tähtsate asjade kõrval võeti seal vastu ka otsus kaotada kõik seisuserõivad. Mis varemalt oli mõeldud alandamisena, see sai nüüd esile tõstetud: mustast ülikonnast sai linnakodanike peorõivas.
Nii nagu musta ülikonnaga, niisamuti ka pikkade pükstega seostuvad edumeelsed traditsioonid. Õukonnamood nõudis põlvpükse. Prantsuse keeles nimetati neid culotte (loe: külott). Töölised ja väikekodanlased kandsid pikki torupükse, mis sarnasesid umbes meie pikkade pükstega. Kuna nad käisid ringi ilma culotte'ideta, siis kutsuti neid sansculotte - ilma põlvpüksteta.
Pükste järgi hakati sanskülottideks nimetama ka väikekodanlasi ja lihtrahvast. Nemad olidki prantsuse revolutsiooni edasiviiv jõud.

R. Dänhardt. Paar takti taktist. - Tallinn: EESTI RAAMAT.1982 - Lk. 69-72.