TÖÖL
Viivi Luik

Kell võis kaheksa ringis olla ja kella kaheksa ringis pidin mina uue lauda juures Sassi ja Pauliga kokku saama. Me käime seal teises brigaadis peete harvendamas. Saaks selle juba kaelast ära, siis võiks heinavedamise või silotegemise juures mõne põnevama tööotsa vaadata. Tee peal tuli mul meelde, et pidin Sassile ju õngetina viima, mul parajasti kaablitena on. See on kõige parem sort, tonka jaoks kõlbab kõige rohkem. Aga ma ei viitsinud enam tagasi jooksma hakata, ja nii kui ma keskuse juures hekinurga tagant välja tulin, nii nägin, et Paul juba paistab lauda juures, on piimaauto tsisterni astmelaual ja õiendab midagi.

Paulist ma ei olegi veel rääkinud. Ega Paul ei ole suurem asi sõber, Sassiga ei tasu võrreldagi. Ta tuli eelmisel sügisel meie klassi. Tema on linnapoiss ja temal on iga asja kohta ütlemist. Ikka et see pole midagi, vaata mis linnas oli. Ennemalt väiksemad poisid kartsid teda, aga nüüd on ta taltsamaks jäänud. Me klaarisime ju kohe arved ära. Ärgu ikka mõtelgu, et tema üksi see kõige kangem on. Minu ema ütleb, et see Alma Paul on üks koer poiss, ei kuula oma ema sõna mitte sugugi.
Koolis oli temaga igavene tegu. Meie käisime kõik vormiülikondadega, aga Paul käis kirju särgiga. Temal on üks kirju särk ja olgu mis ilm tahes, tema kampsunit ja pintsakut selga ei pane. Ja portfellile kirjutas ta pastapliiatsiga külje peale "ADIDAS" ja pani püksirihma külge. Tema ei salli, et talle Paula öeldakse. Minule ütleb ta alati Peoleo. Aga sügise poole, enne kui me arveid klaarisime, siis kirjutas ta tahvli peale "Leopoldiine"
Nojah, kui ma lähemale sain, tuli ta auto pealt maha, ja mina küsisin:
"Kas Sassi polegi veel näha?" Tema tahtis porikärbest kinni võtta ega teinud minust väljagi. See Paul on väga päevitanud ja ajab üleni nahka. Ta uhkustab sellega, sellepärast et meie ei aja nahka, meie oleme rohkem päikesega harjunud. Tal oli ka nüüd kirju särk seljas, aga õige luitunud juba, kaua see sitsitühi vastu peab.

Siis tuli Sass ka ja velskri Eeri oli tal sabas. Igal pool, kus meie Sassiga käime, on Eeri ka platsis. Ta hakkas juba enne kooli meie järel käima. Sass tahtis temaga pahandamagi hakata, aga mina läksin vahele ja ütlesin:
"Lase poisike olla, las käib."

Ja kui ta esimesse klassi läks, olime meie Sassiga neljandas klassis. Siis Eeri ema ütleski meile, et me hoiaksime tal koolimineku teel silma peal, Eeri kardab kangesti koeri ja kurja pulli. Ja nüüd on ka nii, et tema päris lauda juurde ei tule, jääb tee peale seisma. Kui mina hõikan, et pull on laudas kinni, siis tuleb tema lähemale. See on sellepärast, et nende oma mullikas puses teda, kui ta väiksem oli. Tema lõpetas tänavu kevadel kolmanda klassis kiitusega ära ja talle anti mälestuseks "Minu esimesed "triibulised"". Tal on see täitsa peas, küsi mis kohta tahes. Sass ütleb mõnikord Eerile:
"Noh, kuidas see oli , et proua ja kollast saia ja? ..." Ning Eeri räägib kohe, mis koht see oli ja mis edasi tehti.

Aga vaat Sass ise, Sassist ei olegi ma veel midagi suurt rääkinud. Las ma mõtlen, aga mina ei mõistagi Sassist midagi rääkida. Mina olen temaga nii ära harjunud. Minu isa kiidab Sassi, et Sass ulakust ei tee. Aga kas mina teen! Koolis on ta muidu ikka neljasid ja viisi saanud, aga ta ei mõista joonistada ja saksa keelega on tal raskusi. Muud ma ei oska midagi ütelda. Seda ketsilugu, seda ma juba rääkisin.

Soo, siis me olimegi koos. Paul tahtis Eerit porikärbsega hirmutada, aga Eeri ei kartnud ja ütles, et ta on porikärbest ennegi näinud. Ja tee peal muud nagu ei juhtunudki midagi.
Läksime igaüks põllu peal oma vao juurde. Aga võidu harvendada me nüüd enam ei viitsi. Alguses oli sellega igavene tegu. Eeri jäi alati kõige viimaseks ja Paul tuli ikka esimeseks, sellepärast et tema on lohakas. Ja siis me ütlesimegi, et meie enam nii ei taha, teeme niisama, ilma võistluseta. Ja meie Sassiga ikka kontrollime ka vahetevahel, et Paul jumalamuidu ei kükitaks, et ta harvendaks ka. Ja siis on tema kõige viimane. See tuleb iseenesest nõnda välja. Kui meie tahame rutem ära lõpetada, et suplema saaks, siis tema alati segab. Kas otsib vihmausse, või leiab mõne kaheharulise peedi.
Me võtsime kohe riided seljast ära ja jäime suspede väele. Hirmus kuum ilm oli. Peedilehed on niisugused laiad latakad. Neil on veel kastet sees. Peetide vahel kasvab niisugune umbrohi, niisugune kare. Selle nimi on virn. Mina ei salli seda.
Keset põldu on üks suur mais. See on kogemata kasvama hakanud. Kui me selle maisini jõuame, siis peame alati natuke aega vahet ja istume. Mina jõudsin sel päeval kõige enne maisi juurde ja siis jõudis Eeri ja siis Sass, ja Paul oli jälle kõige viimane.
Nii kui Paul maha istus, ütles ta:
"Vaata, kui panen kolid kokku ja lähen Tallinna tagasi. Peeti kitkuda, seda tööd teevad plikad. Selle pealt ei teeni ju midagi. Vaata, kui lähen linnas ekspediitoriks - kus tuleb raha!"
Meie naersime:
"Kes sind võtab, sul pole passigi."
Tema hakkas uhkustama:
"Mis sest passist tühjast, peaasi kui tööraamat antakse. Ma olin eelmine suvi juba tööl, värvisin trepikäsipuid. Üks tuttav sokutas. Ja sain kakskümmend rubla raha ka."

Sass on Tallinnas käinud, siis kui laulupidu oli, ja Sass küsis Pauli käest:
"Kus rajoonis sa's elasid ka?" Paul näris heinakõrt ja ütles:
"Või rajoonis, kust sina neid rajoone tead? Korra lapsevanematega Kadriorus ära käinud ja tema teab rajoone! No Rataskaevu tänavas sa ikka pole käinud. Me elasime Rataskaevus!" Paul viskas kõrre minema ja silmad hakkasid tal kilama.
"Mis teie tühjad ka teate! Kui palju salakäike on! Mine Rataskaevust otse Pikka jalga välja ja pole asigi! Ja otse läbi müüri, kus pole tänavat ega midagi."
Mina küsisin: kuidasmoodi läbi müüri?
Aga Paul ei osanud seletada, liigutas ainult käsi ja rääkis:
"No läbi müüri noh, see on sedasi ehitatud."
Siis mina mõtlesin, et küll on imelikud nimed - Rataskaevu ja Pikk jalg ja ...
Paul tahtis meid verest välja lüüa ja rääkis aina edasi:
"Kas teate, meie klassis oli igal poisil pealuu." Eeri hakkas valju häälega naerma ja ütles, et nende klassis on ka igal poisil pealuu. Paul sai vihaseks.
"Kas ma sellest räägin? Meie klassis on igal poisil surnupealuu. Üks suvi käisime Oleviste kiriku juurest korjamas, seal oli vaat nii kõrge kondihunnik, võta mihukest tahad. Aga pärast korjati kõik käest ära. Mina ei andnud, aga kolimise ajal läks kaduma."
Mina ütlesin kohe, et mina seda ei usu. Mul ju ükspuha, valetagu palju tahab, aga mõtelgu Eeri peale ka, Eeri ju niikuinii kardab iga asja. Hakkasime kergelt rüselema. Paul võttis mul rinnust kinni, vahtis otsa ja korrutas:
"Kes see valetab? Ah? Kas mina valetan või?"
Nii kui ma ütlesin: "Valetad jah!", nii olime maas hunnikus ja Eeri togis meid mis jaksas, ise pahandas:
"Mis te ometi kaklete!"

Siis Sass hõikas:
"Poisid, ärge jamage, näete, pilv tuleb üles, käime enne jões ära, kui sadama hakkab."
Me ei viitsinud ka rohkem rüseleda. Pauliga võid sa iga päev vähemalt korra tülitseda. Korjasime välja äärest riided kokku ja panime igavese ajuga Kivistiku küüni juurde. Seal on üks sügavam koht.
Paul ütles, et tema ujub vene kirvest, ja läks kohe põhja välja. Ta oskab ujuda küll. Ta räägib, et on spordikoolis käinud. Pärast ta ujus krooli ja konna. Sass ujub koera. Tema kardab sügavat ega julge nagu kord ja kohus ujuma õppidagi. Mina ise ujun ka natuke konna, aga Eeri, tema ei uju üldse. Ta oskab küll, aga ta ei julge meie ees näidata, kardab, et meie hakkame naerma.
Siis hakkas vihma sadama. Mõned üksikud piisad. Sass ütles, et see ei tee ju midagi, alles tulime jõkke ja kohe mine ära. Paul oli põlvist saati vees ja püüdis kaane. Siis tuli ta meie poole ja lubas kaanid kaelasoonte külge panna. Mina ujusin vee all. Sass jäi talle kätte, puristas ja kirus ikka, et kas sul on aru peas, kus leidis mänguasja!
Eeri hakkas kartma ja tõmbas vett kurku. Siis tulin mina veest välja, aga Paul oli Eeri ja Sassi juba sinnapaika jätnud ja proovis, kas kaan läheb kivi all lõhki või ei lähe. Meie hakkasime tasapisi riidesse panema, sellepärast, et vihma tuli kõvemini ja ilm läks päris pimedaks. See oli piksepilv, mis tuli. Välku lõi ka ja kärgatas.
Paul viskas kaani jõkke tagasi. Ta oli juba veest väljas ja kohmitses. Meie hakkasime ees minema, aga tema jooksis tagasi, et tema tahab juua. Ja siis läks kõik ruttu. Välk lõi jõkke ja Paul oli maas ja oimetu ja Eeri pistis suure häälega kisama.

Viivi Luik * Kõik lood Leopoldist* Tallinn "Eesti Raamat" 1984, lk. 12.