Tiiger.
Dagmar Normet

Katrin mängis liivakastis. Küpsetas liivakooke.
Liivakasti äärel tukkus teise korteri Lassi-kass. Tal oli parajasti lõunauinaku aeg. Isegi Reksist, kes õue tuiskas ja kiisut mürama kutsus, ei teinud Lassi väljagi. Ta avas küll korraks silmad, vaatas Reksile uniselt otsa, pani pea käppade vahele ja tukkus edasi.
"Näe, mis mina sain!" hõikas viienda korteri Valdo. Ta tuli suure jooksuga ning jäi Katrini ette seisma. Käes hoidis ta väikest kummist tiigrit. Tiigri pruunid vöödid läikisid päikese paistel.
"Tiiger," ütles Katrin.
"Tädi Veera kinkis!" lausus Valdo tähtsalt. Poiss oli pisut pettunud, et Katrin tema tiigrisse nii rahulikult suhtus ja teda, Valdot, sugugi ei kadestanud.
"See on minu isa ja ema tehtud," teatas Katrin.
"Ei ole!" solvus Valdo.
"On küll!" kinnitas Katrin.
"Ei ole!" vihastas Valdo. "Tiiger on poest ostetud. Käisime tädi Veeraga mänguasjade poes. Ise nägin, kui tema ostis!"
"Aga ikkagi on minu isa ja ema tehtud!" jäi Katrin kindlaks.
"Ei ole!"
"On!"
"Ei ole!"
"On!"
Kui punane "Moskvits" õueväravast sisse keeras, käis liivakastis äge kisma. Kaks last pildusid teineteist liivaga ja kisasid täiest kõrist.
Reks püüdis neid valju haukumisega korrale kutsuda, Kassi-Lassi aga oli kõrgele männilatva põgenenud ja istus seal, seljakarvad turris ja silmad hirmust ümmargused nagu kaks musta nööpi.
"Mis siin lahti on?!" hüüdis Katrini ema autost välja ronides.
Katrini isa pani mootori seisma, astus liivakasti ning haaras vihameestel natist kinni. Katrinil parema käega ja Valdol vasakuga.
"Kas teil pole keelt suus, et peate kätega rääkima?" tõreles isa.
"Katrin valetab!" nuuksus Valdo.
"Ise valetad!" turtsus Katrin.
"Tiiger on poest ostetud!" karjus Valdo. "Aga Katrin ütleb, et..."
"Ütlen jah!" karjus Katrin vahele. "Tiiger on isa ja ema tehtud! Ja oravad ja karud ja kaamelid ka!"
"Või sellepärast te kakletegi!" imestas Katrini ema, ning hakkas laste nägusid taskurätiga puhastama.
"Seekord on teil mõlemal õigus," ütles Katrini isa lepitavalt. Ta istus liivakasti äärele ja tõmbas lapsed enda kõrvale, Katrini paremale ja Valdo vasakule.
"Tegelikult aga tuleb see tiiger koguni Aafrikast," ütles Katrini isa.
"Kuidas Aafrikast?" kahtles Valdo.
"Jaa, jaa, just nimelt Aafrikast," kordas isa. "Seal kaugel Aafrikas kasvab puu nimega hevea. Sellel heveapuul on valge piimataoline mahl."
"Männiriisikatel on ka valge piimataoline mahl," teadis Valdo.
"Ja võililledel on ka valge piimataoline mahl," ütles Katrin. "Kui võililledest pärga punuda, tuleb mahl välja ja teeb kätele plekid."
"Täpselt," nõustus isa. "Aga heveapuul on eriline mahl. Selle nimi on lateks. Ja lateksist tehakse kummi. Lateks tuuakse suurtes tünnides laevadega Aafrikast Tallinnasse ja sadamast veoautodega meile tehasesse."
"Meie töötame isaga mänguasjade tsehhis," lisas Katrini ema.
"Aga kuidas sa teed Aafrikast toodud valgest mahlast kummiloomi?" tahtis Katrin teada.
"See on pikk ja keeruline töö," jätkas isa. "Kõigepealt lisatakse lateksile vedelat seepi ja nuuskpiiritust ning aetakse suures segajas vahule. Vahustatud lateks näeb välja nagu valge vedelavõitu tainas. Seda kallatakse kannudega metallvormidesse, mis seisavad ringlaual. Need metallvormid on seest õõnsad, just nagu teie liivavormid siin kastis. Näete, kui täidan vormi liivaga ja löön kummuli, saan ilusa liivast koogi."
Liivakasti servale tekkis kena ümmargune koogike.
"Aga teise vormiga saan kuke."
Isa lõi vormi kummuli ja liivakoogi kõrvale ilmus väike liivakukk.
"Nii on ka meie metallvormidega," seletas isa. "Neid on seal igasuguseid: kassivorme ja kaamelivorme ja karuvorme ja lõvivorme. Ja meie kunstnikud mõtlevad ikka uusi kummiloomi juurde."
"Aga alguses on loomad alles täitsa valged ja paljad," lausus ema.
"Nojah, nüüd algab sinu töö!" andis isa jutujärje emale üle.
"Mina töötan kõrvalruumis," alustas Katrini ema. "Minu töö on valgete siledate kummiloomade karvastamine."
"Kuidas sa seda teed?" tahtis Valdo teada.
"Kõigepealt kastan iga mänguasja vedela liimi sisse, " alustas ema. "Siis riputan selle traadile nõrguma, et ülearune liim maha jookseks. Pika liikuva keti küljes ripuvad kummipardid või kassid või kes nad seal parajasti on üksteise kõrval nagu laste sokid pesunööril. Seejärel kastan iga kummilooma karvavanni, see on suur plekkvann, mis on värviliste karvakestega täidetud.Igal loomal on oma värv. Aga mõnikord teeme naljaviluks ka punaseid kasse ja siniseid elevante, et lõbusam oleks!"
"Ja ongi kummiloomad valmis!" rõõmustas Katrin.
"Oh ei! Veel kaugeltki mitte!"ütles ema. "Karvavannist tulnud loomad on nagu karvapallid - ei saagi aru, kus nina, kus saba. Nüüd paneme nad trumlisse, mis nad kõvasti läbi raputab. Selle raputamisega langevad lahtised karvad trumli all seisvasse kasti, loomade karv aga läheb ilusaks, ühtlaseks. Sellega on minu töö tehtud."
"Ja nüüd on loomad valmis!" arvas Valdo.
"Aga ikka veel ei ole!" jätkas ema. "Neil on küll juba karvad seljas, aga neil pole veel silmi peas, ega nina ega suud. Nüüd lähevad loomad värvimisele. Suured pinnad kaetakse pulverisaatoriga, aga ninad, suud ja silmad maalitakse käsitsi."

 Dagmar Normet. Kümme ust.Tln., 1985.Lk. 19-23