TOOMAS LINNUPOEG TEEB SEINALEHTE
Heljo Mänd

Toomas Linnupoeg pidi möönma, et õpetaja Kivimaa on väga suur inimestetundja, sest kuis muidu oleks ta osanud kolmekümne kuue õpilase hulgast valida seinalehe toimetajaks just Katrin Ehalille.

Katrin Ehalill võttis ühiskondlikke kohustusi alati tõsiselt, aga seekord eriti tõsiselt, sest ta oli laetud suve jooksul kogunenud tohutu energia varuga. Esimesena jooksis ta Toomas Linnupoja juurde.

"Toomas Linnupoeg, me hakkame seinalehte tegema!" hüüdis ta.

"Ma kuulsin, jah, et sina hakkad," vastas Toomas Linnupoeg, "aga võta teatavaks, mina loen päris lehte."

"Ära lõõbi! Meie kõik loeme," ütles Katrin Ehalill ärritatult. "Sa tead väga hästi, et sind on vaja toimetusse karikaturistiks. Karikatuurid on seinalehes kõige tähtsamad. Nad on seinalehe nael!"

"Tean küll," ütles Toomas Linnupoeg rahulikult, "aga ma tean ka seda, et sulle meeldivad nürid naelad. Sa tahad, et ma joonistaksin sulle ühe edeva tüdruku sõrmuste, kõrvarõngaste ja kaelakeega, et sa saaksid alla kirjutada "juveelipoe reklaam", aga kelle mustad kõrvad need on ja kes see edev tüdruk on, ei tea keegi. Ei, kulla Katrin, Toomas Linnupoeg ei hakka sulle niisugust jama joonistama, tal on vaja oma reputatsiooni hoida."

"Tee siis midagi konkreetset," andis Katrin Ehalill järele, et värbamisaktsioon nurja ei läheks.

"Mäletad, möödunud aastal ma joonistasin sellest karvasest ahvist Timmo Tiidust karikatuuri, kõrvale joonistasin veel ahvi ning kirjutasin alla - palun mitte segi ajada, parempoolne on Timmo Tiidu. Sa ei lasknud seda karikatuuri läbi."

"Kuidas ma sain läbi lasta, kui parempoolne oli ahv. See oleks olnud poisi mõnitamine."

"Aga, kullakene, selles see huumor ja satiir seisneski," selgitas Toomas Linnupoeg. "Mõtle, kui lööv niisugune karikatuur oleks olnud! Ja missugune kolossaalne kasu! Timmo Tiidu oleks oma karvad vähemalt siledaks kamminud."

Aga Toomas Linnupoeg ei pääsenud siiski joonistamisest. Katrin Ehalillel oli peale organisaatorivõimete ka võime õigele nupule vajutada. Tal oli varuks teema, millele Toomas Linnupoeg ei suutnud vastu tõrkuda. Kriitika objektiks oli tema antisõber Kiusalaas, kes eile klassipõrandat pühkides ei viitsinud prahti välja viia, kangutas ühe parketitahvli lahti ja ajas prahi sinna alla.

Toomas Linnupoeg oli Kiusalaane teemast nii vaimustatud, et otsustas oma karikaturistitalenti juba võimlemistunni ajal rakendada. Et eilse kulturismitreeningu järel olid ta kondid kanged ja lihased valusad, siis ei saanud ta teistega kaasa võimelda. Ka õpetaja oli harukordselt inimlik ja lubas tal pealt vaadata. Toomas Linnupoeg istus spordiväljaku ääres pingil, joonistusblokk põlvedel ja püüdis Kiusalaane iseloomulikke jooni tabada, et oleks allkirjatagi arusaadav, kes on kes, kui Katrin peaks antud lubadusest taganema. Tema ponnistused hakkasid juba vilja kandma, aga just siis ilmus Külliki joostes.

"Toomas, hoia mu võtit! See kukub mul kogu aeg taskust maha. Viimaks kaob ära."

Toomas Linnupoeg torkas võtme tasku ja joonistas edasi. Karikatuur sai valmis ja Toomas Linnupoeg andis selle pärast võimlemistundi Katrin Ehalillele pidulikult üle.

"Miks sa Kiusalaane näo nii koledaks oled teinud?" küsis Katrin Ehalill. "Viksi natuke viisakamaks."

Aga Toomas Linnupoeg oli kategooriline.

"Mina ei hakka puudusi kinni mätsima. Ma pole iludussalong," ütles ta kindlalt. Nii kindlalt, et kui Katrin Ehalill ei tahtnud kaotada seinalehe materjali, pidi ta alla andma.

"Noh, Toomas Linnupoeg, mida sa siin tüdrukutega jälle õiendad?" ilmusid Peeter Mägi ja Toivo Käreda nähtavale.

"Ametiasjad, ütles Toomas Linnupoeg üleoleva hooletusega ja pistis karikatuuri poiste nina alla. Aga kui ta juba pistnud oli, kadus üleolev hooletus ära ning ta küsis oma harilikus laadis, see tähendab natuke suurustavalt:

"Noh, kas on kehvasti tehtud?"

"Ohoo!" hüüdis Peter Mägi ja vilistas.

"Ohoo!" hüüdis Toivo Käreda. "Mees, sa oled ju rahvatalent. Imelaps! Vohh!"

Kiusalaas ilmus alati sinna, kus oli kolm poissi juba ees. Tema rahutu ja askeldav vaim pidi ikka kõike teadma ja nägema. Ta tuli ka nüüd ja Toivo Käreda ei tõrjunud teda tagasi, vaid vastupidi, ärgitas teda vaatama:

"Astu julgelt ligi! Sa sammud otse ajalukku. Vaata seda pilti! Igaühel ei ole antud säärast õnne, et geniaalne Toomas Linnupoeg teda jäädvustaks."

Niipea kui Kiusalaas pildile pilgu heitis, tahtis ta seda Toivo Käreda käest ära krapsata, kuid Katrin Ehalill näitas seinalehe materjali pärast üles ülimat valvsust. Katrin Ehalill sai karikatuuri enda kätte ja läks sellega lihtsalt minema.

Kiusalaas vandus Toomas Linnupojale igavest vaenu ja jooksis Katrin Ehalillele järele.

"Nüüd hakkab peale üks hirmus kauplemine," muigas Peeter Mägi, "Kiusalaas paneb oma pool varandust mängu."

"Noh, mehed, kas meie paneme ka midagi mängu?" küsis Toivo Käreda.

"Mina panen oma panuse Katrin Ehalille peale, " ütles Toomas Linnupoeg. "Tema oma printsipiaalsust juba ei murra!"

Aga et teised tahtsid samuti oma panuse Katrini peale panna, siis jäi kihlvedu tehnilistel põhjustel pidamata. Pealegi helises kell ja poisid marssisid klassi. Kiusalaane portree oli nende üksmeelt tublisti liitnud.

Heljo Mänd. Toomas Linnupoeg.Tln., 1968.

1. Milline ühiskondlik ülesanne anti Katrin Ehalillele?

2. Kelle valis Katrin seinalehe karikaturistiks.

3. Mille pärast sattus Timmo Tiidu möödunud aastal naerualuseks?

4. Kellest oli plaan seekord naljapilt teha? Miks?

5. Karikatuur oli sel ajal seinalehtedes(nii koolis, tehastes, vabrikutes, klubides jm.) väga populaarne. Mis sina arvad, kas selline seinalehes naeruvääristamine sunnib inimest end muutma?