Juku otsib ametit

 

Juku otsib ametit.
Tahab saada rätsepaks,
õmbleks siidi, sametit,
oleks uhke meistrisaks.

Aga nõela kardab ta -
see võib sõrme torgata.

Juku arvab: sepatöö,
see ehk oleks sobivam -
muudkui vasaraga löö,
tõmba lõõtsa kohinal.

Aga kardab sädemeid,
põletavaid, tuliseid.

Möldriamet poleks paha:
veski vurinaga käib,
võta muudkui vastu raha -
elu õige hõlpus näib.

Aga jahutolmuga
oleks raske harjuda.

Võiks ehk olla meremees:
juhiks laeva üle vee,
kauneid maid ja linnu ees,
lõbus elu oleks see.

Aga tormi kardab ta -
laev võib hukkuda.

Juku otsib ametit.
Tahaks saada näitlejaks,
tantsiks või teeks kometit,
laulaks, mängiks, veiderdaks.

Aga teab, et näitleja
peab ka mängu õppima.

Arvab: korstnapühkijal
pole muret vähemalt -
kõnnib kõrgel taeva all,
päike paistab lähedalt.

Aga töö on hirmus must,
see ei sobiks talle just.

Juku mõtleb seda-teist,
tuhat tööd on valida,
kuid ei sobi ükski neist,
kõigil vigu leiab ta.

Ohkab, kurdab, murrab pääd,
milleski ei leia hääd.

Nõnda Jukust kasvab mees,
tööd ei tunne ainustki -
nälg ja puudus ukse ees,
mure muljub rängasti.

Ikka kurdab, murrab pääd,
milleski ei leia hääd.




J. Oro Hiir rätsepaks Eesti Raamat Tln 1967