ARHITEKT
EHITUSMEISTER
katkend. G. Jurmini raamatust "Kõik tööd on head"

Võib-olla on arhitektiamet maailmas kõige iidsem. Kui loomanahkadega kaetud ürginimene püstitas esimese varjualuse, esimese okstest osmiku, seejärel esimese muldonni, sai temast iseenda teadmata ehitusmeister.

Esialgu huvitas vanu ehitusmeistreid vaid üks: et elamu kaitseks pakase, kuuma ja vihma eest ning pakuks pelgupaika metsloomade ning vaenlase kallaletungi korral. Hiljem hakkasid inimesed mõtlema ka ehitiste ilule. Nad õppisid püstitama puust ning kivist kauneid ning vastupidavaid maju, tugevaid losse, suursuguseid templeid ja ligipääsmatuid kindlusi.

Niisuguseid ehitisi rajavaid inimesi hakati nimetama arhitektideks, s. t. ehitusmeistriteks.

Tänapäeval on arhitekt üheaegselt nii hoone vastupidavuse ja mugavuse eest hoolitsev insener kui ka kunstnik, kelle unistuseks on näha oma loomingut võimalikult kaunina. On vähe elukutseid, kus teadus ning kunst on nõnda tihedalt ühte põimunud. Ega asjata nimetata arhitektuuri kivisse tardunud muusikaks. "Kivisümfooniad" kannavad läbi sajandite pimeduse meieni lahingute müra, ülestõusnud rahva võiduhõiskeid, orjade oigeid, antiiksetest olümpiamängudest osavõtjate juubeldusi...

Võtame näiteks ühe maailmaime - vanaegiptuse hiiglaslikud püramiidid, vaaraode hauamonumendid. Aastatuhandeid on need seisnud Aafrika kõrbes, vaimustades maailma oma ilu, võimsuse ning majesteetlikkusega.

Või jälle ehituskunsti uhkuse, Partheoni templi, mis püstitati Vanas - Kreekas kaks ja pool tuhat aastat tagasi jumalanna Pallas Athena auks. See tempel on olnud Ateena rahvapidutuste, maaliliste teatrieteduste ja pidulike vastuvõttude tunnistaja.

Või jälle vanarooma Colosseum(mis tähendab tõlkes kolossaalne, hiiglaslik), mille areenil võitlesid elu ja surma peale üksteise ning kiskjatega surmapõlgavad gladiaatorid.

Tänapäeval projekteerivad arhitektid oma büroodes elumaju, teatreid, staadione, tamme, tehaseid, raamatukogusid. Nende käsutuses on uued ehitusmaterjalid, nagu raudbetoon, klaas, plastmassid, mis on tulnud kivirahnude, savi, puu ning koguni tellise asemele.
Enne tööleasumist peab arhitekt teadma, missugust hoonet temalt soovitakse. Ei saa ju näiteks teatri projekti järgi ehitada tehast.
Koolihoone ei sobi ministeeriumiks, raamatukogu saunaks või televisioonimajaks. Arhitekt peab teadma, kuhu uus hoone püstitatakse - kas linna või maale. Missugune on seal kliima, maastik. Missugused on naabermajad. Arhitekt peab jälgima, et uus hoone sobiks maastikku, liituks varem püstitatud ehitistega.

Seejärel alustavad arhitekt ja tema abilised tööd ning loovad uue hoone kümnetest joonistest koosneva pojekti. Üks joonis kujutab endast maastikuplaani, teine uue hoone korrusteplaani, kolmas maja eest-, tagant- ning külgvaadet. Pärast joonestab arhitekt veel maja sisekujunduse.
Arhitekt ei unusta ka veetorustikku, ventilatsiooni ja elektrit. Siin abistavad teda vastavate alade insenerid. Ning jälle joonised, joonised, joonised...

Kui kõik valmis, kui maja on paberil täielikult lõpetatud, hakkavad tööle ehitajad. Nad ehitavad maja nii, nagu projektis ette nähtud, kusjuures arhitekt vaatab, et kõike tehtaks ikka õigesti.