KUI MA LEIUTAJA OLEKSIN (Ott Arder)

 

Kui ma leiutaja oleksin, leiutaksin igasuguseid põnevaid asju.
Kõigepealt leiutaksin liikuvate piltidega raamatu. Pildid oleksid ilusad ja värvilised. Ja kõik, mis nende piltide peal on, elaks ja liiguks nagu päris. Siis saaksin kõigest hästi aru ja poleks tarvis igavaid tähti kokku veerida. Veel leiutaksin sellise masina, mis minu eest lasteaias käiks. Masin oleks väljast täpselt minu moodi ja läheks heameelega igal hommikul lasteaeda. Ja mina võiksin rahulikult edasi magada. Peale selle võiks see masin minu eest ka suppi süüa. Ja praadi. Aga magustoidu jätaks ta mulle, kui ma leiutaja oleksin. Masin ei tohikski magustoitu süüa. Ta läheks sellest rooste ja rikki. Vahel saaks masin minu eest riielda ka. Temal poleks sellest midagi. Ja nutma ta ka ei hakkaks. Kui ma leiutaja oleksin, leiutaksin liikuva maja. See maja sõidaks niisama kiiresti kui auto. Ja ta võiks ka lennata. Ja vee peal ujuda. Kui ma selle majaga vanaemale külla sõidaksin, imestaks ta väga. Majaga oleks hea külas käia. Poleks tarvis kohvrit pakkida. Ja kõik mänguasjad oleksid alati kaasas. Siis leiutaksin ma allmaalaeva. Allmaalaev sõidaks muidugi maa all. Ta kaevaks endale ise käike nagu mutt ja puuriks ennast ka läbi kivi, kui vaja. Allmaalaeva pealt näeksin ma täpselt ära, mis seal maa all on. Võib-olla leiaksin isegi peidetud varandusi. Ja kui mul leiutamine juba hästi selge oleks, leiutaksin ajamasina, kui ma leiutaja oleksin. Siis poleks muud tarvis kui nupule vajutada, ja ma oleksingi näiteks ürgajas. Ma tahaksin väga näha, mismoodi ahvist inimene sai. Ja siis ma näeksin. Ma näeksin, kuidas koledad ja karvased ahvid puude otsast alla ronivad ja inimesteks hakkavad. See tuleks neil täitsa hästi välja. Aga kui nad mind oma kivikirvekestega ähvardaksid, peaksin ruttu jälle nupule vajutama. Et koju saada. Vajutaksin aga kogemata valele nupule ja satuksin sellesse aega, mis alles tuleb. Nii umbes tuhande aasta pärast. Ja ma ei leiaks oma kodu üles. Seda linnagi ei leiaks ma üles, kus ma kunagi elasin. Igal pool oleks must kõrb. Kõige hullem, et ma ei leiaks ka ühtegi inimest. Mul hakkaks hirm ja ma tahaksin kiiresti koju minna. Aga ka minu ajamasinat ei oleks enam. Ja nuppu, millele vajutada. Nüüd tuleks mul mustale liivale maha istuda ja kojusaamise masin leiutada, kui ma leiutaja oleksin.