VANAAEGNE AMET

Eesti vanemates elurajoonides liigub iga päev ringi üks ametimees, kelle tööriided ja tööriistadki on aegade jooksul väga vähe muutunud. Ta kannab musti rõivaid ja on ise ka tihti näost must, kätest rääkimata. Jajah, see ametimees on korstnapühkija. Kui korstnad-ahjud on korras, läheb tuba paremini soojaks ja ei teki tulekahju.

Vanasti õpiti korstnapühkijaks kolm aastat. Tänapäeval saadakse sama töö selgeks kolme kuuga. Igast mehest korstnapühkijat ei saa. Korstnapühkija ei tohi karta kõrgust.

Kui korstnapühkija tööle minema hakkab, paneb ta kõigepealt mustad riided selga. Pluusi peale pannakse laia vaskpandlaga vöö. Selle vahele mahub parajasti kaks kulpi, üks suurem, teine väiksem. Nendega võetakse tahm ja tuhk lõõriaukudest välja. Üle õla käib korstnaluud. Selle üks ots on raudtraadist ja sinna külge on seotud raudpomm. Pomm oma raskusega tõmbab luuda allapoole, korstnapühkija aga sikutab tagasi. Nii luuda edasi-tagasi liigutades tahm korstna küljest lahti saadaksegi. Luud on seotud 12-15 meetri pikkuse köie külge. Nii saavad puhtaks ka pikad korstnad. Kätte võtab korstnapühkija lühema traatluua, mis keeratakse rõngasse. Seda riistapuud kutsutakse rooliks. Rooliga puhastatakse lõõre ja soemüüri.

Kui selline must mees koju kutsutakse, kaovad väikesed lapsed tihtipeale teise tuppa ja piiluvad salaja ukse vahelt. Küllap nii mõndagi vallatut on hirmutatud: kui sa sõna ei kuula, viib korstnapühkija su ära.

Nii kaua, kui meil on puuküttega ( ka kaminaga) maju, on vajalik ka korstnapühkija töö.

Viivi Variksaar