Väike prints ja kuningas asteroidilt 325
I
Katkend "Väikesest printsist"
Antoine de Saint-Exupery

     Väikese printsi planeet asus asteroidide 325, 326, 327, 328, 329 ja 330 piirkonnas. Nii ta siis alustaski nende külastamisega, et endale tegevust leida ja õppida.
     Esimesel neist elas üks kuningas. Purpurisse ja hermeliini rõivastatuna istus ta uhkelt väga lihtsal, kuid ometi majesteetlikul troonil.
     "Ahaa! Seal on ju üks alam!" hüüdis kuningas, kui ta väikest printsi märkas.
     Väike prints aga mõtles endamisi:
     "Kuidas ta küll võib mu ära tunda, kui ta mind veel kunagi näinud pole?"
     Ta ei teadnud, et kuningate jaoks on maailm väga lihtne. Kõik inimesed on neile alamad.
     "Tule lähemale, et ma sind paremini näeksin," ütles kuningas, kes oli väga uhke sellele, et oli kellegi kuningas.
     Väike prints otsis silmadega kohta, kuhu istuda, kuid terve planeet oli täis uhket hermeliinmantlit. Nii ta jäigi püsti seisma, ja kuna ta oli väsinud, siis ta haigutas.
     "Haigutamine kuninga juuresolekul käib etiketi vastu," ütles ainuvalitseja. "Ma keelan sul haigutada!"
     "Ma ei saa sinna midagi parata," sõnas väike prints segaduses. "Tulen pikalt reisilt ja ma pole maganud..."
     "Sel juhul," ütles kuningas, "käsin sul haigutada. Ma pole juba aastaid kedagi haigutamas näinud. Haigutused on minu jaoks väga huvitavad asjad. Noh! Haiguta veel kord! See on käsk."
     "See ajab mulle hirmu peale... Ma ei saa enam ..." pomises väike prints üleni punastades.
     "Hm! Hm!" kostis seepeale kuningas. "Siis ma käsin sul vahel haigutada ja vahel ..."
     Ta pobises veel natukene ja paistis pahane olevat.
     Kuningas pidas kõige tähtsamaks seda, et tema autoriteeti austataks. Ta ei kannatanud sõnakuulmatust. Ta oli piiramatu ainuvalitseja. Aga kuna ta oli väga hea, siis andis ta ainult mõistlikke käske.
     "Kui ma käsiksin üht kindralit," lausus ta ladusasti, "et ta ennast merelinnuks moondaks, ja kui see kindral minu sõna ei kuulaks, siis poleks see mitte kindrali süü. See oleks minu süü."
     "Kas ma tohin istuda," küsis väike prints kartlikult.
     "Käsin sul istuda," vastas talle kuningas ja tõmbas majesteetlikult oma hermeliinmantli hõlma natuke koomale.
     Väike prints oli aga väga hämmastunud. Planeet oli imepisike. Mida see kuningas küll valitseda võis?
     "Teie kõrgus, " ütles ta kuningale, "andestage, kui ma teilt midagi küsin ..."
     "Käsin sul mind küsitleda," sõnas kuningas.
     "Teie kõrgus... mida te valitsete?"
     "Kõike," kostis kuningas suures lihtsameelsuses.
     "Kõike?"
     Kuningas osutas tagasihoidliku liigutusega oma planeedile, teistele planeetidele ja taevatähtedele.
     "Kõike seda?" küsis väike prints.
     "Kõike seda," kostis kuningas.
     Ta polnud mitte ainult piiramatu ainuvalitseja, vaid ka maailmavalitseja.
     "Ja tähed kuulavad teie sõna?"
     "Aga muidugi," ütles kuningas. "Nad kuulavad otsekohe minu sõna. Korralagedust ma ei kannata."
     Väike prints pani nii suurt võimu väga imeks. Kui see oleks olnud tema päralt, siis oleks ta võinud vaadata mitte ainult neljakümmend kolme päikeseloojangut ühe päeva jooksul, vaid seitsetkümmet kahte, või siis sada, või isegi kahtsada päikeseloojangut päevas, ilma, et tal oleks tarvitsenud oma tooligi nihutada! Ja kuna ta tundis ennast natuke kurvana, mõeldes oma väikesele mahajäetud planeedile, siis võttis ta julgust ja palus kuningat osutada talle heldust:
     "Tahaksin näha üht päikeseloojangut!... Tehke mulle seda rõõmu... Käskige päikesel looja minna..."
     "Kui ma käsiksin ühel kindralil liblika kombel õielt õiele lennata, tragöödiat kirjutada või siis merelinnuks moonduda, ja kui see kindral minu käsku ei täida, kes on siis süüdi, tema või mina?"
     "Teie," lausus väike prints kindlalt.
     "Täpselt. Igaühe käest tuleb nõuda seda, mida ta anda võib," jätkas kuningas. "Võim põhineb mõistusel. Kui sa käsid oma rahval minna ja ennast merre heita, siis teeb ta revolutsiooni. Mul on õigus nõuda sõnakuulmist, sest minu käsud on mõistlikud."
     "Aga minu päikeseloojang?" tuletas väike prints kuningale meelde, sest ta kunagi ei unustanud küsimust, mille ta kord oli esitanud.
     "Saad oma päikeseloojangu. Nõuan seda. Aga oma riigitarkuses ootan ma, kuni tingimused selleks soodsad on."
     "Millal see on?" päris väike prints.
     "Kuningas tegi: "Hm! Hm!" ja sirvis kõigepealt suurt kalendrit. "Hm! Hm! See on umbes... umbes... see on täna õhtul kell seitse nelikümmend! Ja siis sa näed, kui hästi minu käsku täidetakse."