Särav Maja

     Tistou elas koos oma isaga, keda hüüti härra Isaks ja emaga, keda hüüti proua Emaks ühes toredas mitme korrusega majas, millel oli terrass, veranda, suur ja väike trepp, kõrged aknad reas, tornidel peas teravatipulised mütsid ja ümberringi haljendamas imeilus aed. Maja kõikides tubades olid maas nii paksud ning pehmed vaibad, et võis liikuda täiesti hääletult.Teener Carolus puhastas ja poleeris igal hommikul tohutu innuga suure trepi vaskset käsipuud, mis laskus kullasähvakuna kõige ülemiselt korruselt alumise korruse karunahale.
     Tistoul ei olnud tõepoolest kurtmiseks põhjust, seda enam, et ta oli oma vanemate ainus laps ja sai nende tohutust varandusest täielikult osa.Jah, nagu te juba mõistsite, olid härra Isa ja proua Ema väga rikkad inimesed.

     Kuna härra Isa ja proua Ema armastasid kõike, mis säras, siis nähti palju vaeva, et nad rahul oleks.
     Juuksuril oli õnnestunud briljantiini varal teha härra Isale kaheksas värvivarjundis veikelv libeliibuv soeng, mida kõik imetlesid. Härra Isa kingad olid nii hästi viksitud, nii hoolega läikima hõõrutud, et käimisel neilt nagu sädemeid pudenes.
     Proua Ema roosad küüned, mida iga päev poleeriti, sätendasid nagu kümme aknakest vastu päikesetõusu. Proua Ema kaelas, kõrvas ja käes sädelesid kalliskividest keed, kõrvarõngad, käevõrud ja sõrmused; ja kui ta õhtul teatrisse või ballile läks, tuhmusid tema kõrval kõik taevatähed.

T1.jpg (141871 bytes)
     Teener Carolus oli omaleiutatud pulbriga teinud trepikäsipuust ennenägematu meistritöö. Seda pulbrit kasutas ta ka ukselinkide, hõbeküünlajalgade, kristall-lühtrite, soola- ja suhkrutooside ning vööpannalde puhastamiseks.
     Mis aga puutub üheksasse autosse, mis garaazis puhkasid, siis nende vaatamiseks tuli koguni päikeseprillid ette panna. Kui nad kõik koos teele asusid ja mööda tänavat liikusid, jäid inimesed seisma: see oli nagu Peegligalerii väljasõit.
     Tallis peeti üheksat hobust, üks ilusam kui teine. Pühapäeviti, kui käisid külalised, pandi hobused ümbruse kaunistamiseks aeda välja. Toredas dzokimundris tallipoisid jooksid, harjad käes, ühe hobuse juurest teise juurde, sest ka loomad pidid särama, eriti pühapäeval.
     "Minu hobused peavad olema nagu kalliskivid!" rääkis härra Isa oma dzokidele.
     See nägus mees oli lahke, seepärast tõttasidki kõik kärmesti tema käske täitma.

     Elades Säravas Majas oma isa, üleni kiiskava mehe, ja ema, tõelise lillekimbu seltsis ilusate puude, ilusate autode ning ilusate hobuste keskel, oli Tistou väga õnnelik laps.

M.Duroni'i järgi raamatust "Tistou, roheliste sõrmedega poiss"