Rabavad uudised

     Igaüks teab, et sõjast kirjutatakse ajalehtedes vaid suurtähtedega. Need tähed seisid spetsiaalses kastis. Ja just selle suurtähtede kasti kohale kummardus mõtlikult meie tuntud päevalehe "Relvoonia Välk" toimetaja.
     Toimetaja kõndis mööda tuba, ohkas, pühkis otsaesiselt higi, mis on alati erutuse ja nõutuse tundemärgiks. See mees oli väga murelik.
     Kord võttis ta hästi suure tähe, niisuguse, mida kasutatakse nende artiklite puhul, kus on juttu suurtest võitudest, kuid pani selle sealsamas tagasi, kord võttis keskmise suurusega tähe, mida kasutatakse eriti edukate sõdade, pikaleveninud lahingutegevuse ja ootamatute taganemiste kirjeldamiseks. Aga see täht ei sobinud paremini ja rändas samuti kasti tagasi.
     Hetkeks otsustas ta kõige väiksemate tähtede kasuks, millega trükiti niisuguseid uudiseid, mis kõikidel tuju halvaks tegid, nagu "Suhkru sissevedu on tõkestatud" või "Uus maks maiustuste pealt". Aga ka need päris väikesed tähed ei sobinud selleks puhuks. Ja "Relvoonia Välgu" toimetaja ohkas üha valjemini ja valjemini. See mees oli tõepoolest väga murelik.
T5.jpg (46162 bytes)     Tal tuli teatada Relvoonia elanikele, oma truudele lugejatele, üht niivõrd ootamatut ja niivõrd tõsiste tagajärgedega uudist, et ta ei teadnud, kust peale hakata. Sõda mingulaste ja tulgulaste vahel oli läbi kukkunud! Kirjasaatjad, kes olid läkitatud roosale laigule kaardil teatasid kindlalt: sõda ei toimunud ja see läbikukkumine seadis kahtluse alla Relvoonia tehases toodetud relvade kvaliteedi, härra Isa ja tema personali kompetentsuse sõjatehnika küsimustes.
     Nii et asi lõhnas katastroofi järele!
     Katsume koos "Relvoonia Välguga" taastada traagiliste sündmuste käiku.
     Relvakastidesse olid juurdunud ronivad, roomavad ja väänduvad taimed. Luuderohi, kassitapp, metsviinapuu, linnurohi ja võrm olid mähkunud kuulipildujate, automaatide, revolvrite ümber nagu sassis lõngaviht ja nii mingulased kui tulgulased ei saanud kaste lahti pakkida.
     Mida sai teha püssidega, mis õitsesid, tääkidega, millelt ilusad õitekimbud võtsid igasuguse mõtte? Need tuli lihtsalt prügimäele visata.
     Samuti osutusid kasutamiskõlbmatuks suurepärased veoautod - torkiv põldmari, kibuvits ja kõikvõimalikud kõrvenõgesed vohasid autoistmeil, kutsudes juhtidel silmapilkselt esile nõgesetõve. Ja nemad vaesekesed olid ka ainsad sõjaohvrid.
     Siin juhtus ka üks halenaljakas lugu, mida põhjustas lemmalts. See, et üks tagasihoidlik põllulilleke võib võitlejate keskel niisugust paanikat tekitada, seletub sellega, et lemmalts on niisuguste kupardega, mis vähimagi puudutuse korral kõlavalt prõksatavad. Autode mootorid olid neid täis.
T6.jpg (17217 bytes)    Kõige hullem oli aga lugu Relvoonia kahuritega - need tulistasid lilledega. Kellukate, rukkilillede ja digitaaliste sadu langes mingulaste positsioonidele, kes omakorda uputasid tulgulaste väed üle karikakarde, tulikate ja nelkidega.
     Ei saa teist maad ära võtta rooside ja lilledega. Ja kohe sealsamas sõlmiti mingulaste ja tulgulaste vahel rahu. Mõlemad armeed tõmbusid oma piiride taha ja kõrb, mis oli kaardil roosa kompveki värvi, anti tagasi tema taeva, tema üksinduse ja tema vabaduse valdusse.

M.Duroni'i järgi raamatust
"Tistou, roheliste sõrmedega poiss"