Tistou tunnistab üles

     On olemas ka niisugust vaikust, mis äratab. Sel hommikul hüppas Tistou voodist üles seetõttu, et jäme vabrikuvile ei hüüdnud. Ta läks akna juurde. Relvoonia tehas seisis, tema üheksa korstnat ei suitsenud enam.
     Tistou jookis aeda. Valgevunts luges käru peal lehte, mida ta eriti tihti ei teinud.
     "Ah see oled sina!" hüüdis ta "Sinu töö kohta võib öelda: mis hästi tehtud, see hästi tehtud. Ma poleks kunagi uskunud, et sa võid nii heade tulemusteni jõuda!"
     Säravas Majas aga ei läinud asjad oma harjumuspärast rada. Aknad ei säranud nii nagu harilikult. Proua Ema ei tulnud oma toast välja kell kaheksa, nagu siis kui ta ära sõidab. Ta jõi oma piimaga kohvi söögitoas, õigemini seisis see kohv puutumatult tema ees laual. Ta peaaegu ei märganudki, kui Tistou toast läbi läks.
     Härra Isa ei olnud kontorisse läinud. Ta oli härra Käretoruga suures saalis, kus nad mõlemad pikkade sammudega mõttetult ringi kõndisid, kord peaaegu peadpidi kokku põrgates, sealsamas teineteisele selga pöörates. Nende ärritatud hääled kõmasid kui kõu.
     "Laostumine! Häbi! vabrik seisab! Inimesed ei tööta!" karjus härra Isa. "Oh mu head kahurid!"
     "Vandenõu... sõjavastaste kätetöö....,"vastas härra Käretoru.
     Tistou, kes seisis paokil ukse taga, ei söandanud neid segada.
     "Tuleb läbi viia range uurimine... See on riigi reetmine!" jätkas härra Isa.
     Te teate, et Tistou oli julge poiss. Ta avas ukse, läks suure kristall-lühtri alla, ja keset lillevanikutega vaipa, härra Vanaisa portree vastas, tõmbas ta hinge ja teatas:
     "See olin mina, kes lilled kahuritesse külvas."
     Ta pani silmad kinni ja jäi kõrvakiilu ootama. Kui seda ei järgnenud, avas nad uuesti.
     Härra Isa oli seisma jäänud saali ühes nurgas, härra Käretoru teises. Nad vaatasid Tistou'd, kuid nende nägudelt võis lugeda, et nad teda ei näe.
     "Nad ei usu mind," mõtles Tistou ja hakkas ülestunnistuse tõendamiseks oma kangeid tegusid üles lugema, nagu aidates neil silpmõistatust lahendada. "Mul on ju rohelised sõrmed, " ütles Tistou ja pistis selle tõestuseks oma sõrmed suurtükile Vanaisa portreel ja hoidis neid seal mõne hetke. Lõuendit läbis kerge võbin ja oli näha, kuidas kahuritorust tuli välja maikellukese nupp, siis üks leht, teine, kõige lõpuks valged kellukesed.
     Härra Isa vajus tugitooli, nägu punane, härra Käretoru aga, näost kaame nagu kartul, varises vaibale.

     Härra Isal kulus terve pikk nädal, et olukorra üle järele mõelda ja seisukoht võtta.
     "Meil on saavutusi kahel alal," ütles ta proua Emale. "Me tootsime parimaid kahureid ja meie lapsel oli õnnelik elu. Aga paistab, et need kaks asja enam kokku ei sobi."
     Proua Ema vastas: "Mida teha, mu sõber, mida teha?"
     "Mind paneb muidugi rohkem muretsema Tistou saatus kui tehase käekäik," jätkas härra Isa. "Meie kavandasime selle lapse tulevikku, mõtlesime, et ta astub minu jälgedesse, nagu mina astusin oma isa jälgedesse. Talle oli rajatud tee, mis oleks toonud talle rikkust ja üldist lugupidamist..."
     "See oli meie kindel veendumus," nõustus ema.
     "Jah, kuid nüüd peame seda veendumust muutma. Poiss ei tunne huvi relvade vastu, see on kindel."
     "Tema kutsumus paistab olevat aiandus."
     Isa teatas: "Kallis abikaasa, olen jõudnud otsusele. Me muudame kahuritehase lilletehaseks."
     Asuti viivitamatult tegutsema. Edu oli rabav. Lahing kannikeste ja tulikatega oli üle maailma tohutult tinti nõudnud. Ühiskondlik arvamus oli loodud. Kõik eelnevad sündmused, need salapärased õitselepuhkemised ja ka linna nimi - Õitsev Relvoonia - , kõik soodustas uue ettevõtte arengut.
     Härra Käretoru, kelle ülesandeks tehti reklaam, käskis kõigi lähikonnas asuvate teede äärde tõmmata reklaamloosungid, millelt võis lugeda:
     "Istutage lilli, mis kasvavad suureks ühe ööga!" või
     "Relvoonia lilled kasvavad isegi terasel!"
     Kuid tema kõige parem loosung oli: "Öelge sõjale ei, aga öelge seda lilledega!"

M.Duroni'i järgi raamatust "Tistou, roheliste sõrmedega poiss"