Tistou saadetakse kooli

     Kuni kaheksanda eluaastani ei teadnud Tistou, mis on kool. Proua Ema oli eelistanud ise anda oma pojale algteadmisi lugemises, kirjutamises ja arvutamises. Tulemused, peab nõustuma, polnud halvad. Tänu imeilusatele spetsiaalselt ostetud piltidele jäi Tistou'le A-täht meelde koos auto kujutisega, siis ahvi ja aabitsa omaga; B-täht baleriini ja bussiga ja nii edasi. Arvutamiseks kasutati traatidel istuvaid pääsukesi. Tistou ei õppinud mitte üksnes liitmist ja lahutamist, vaid oli jõudnud koguni selleni, et oskas näiteks seitset pääsukest jagada kahe poisi vahel ... mis tegi kolm ja pool pääsukest kummalegi. Aga kuidas poolik pääsuke sai traadil istuda, oli juba iseküsimus, mida ka kõik maailma arvutused polnud ealeski osanud seletada!
     Kui Tistou'l jõudis kätte kaheksas sünnipäev, leidis proua Ema, et ta on nüüd oma ülesande täitnud ja et Tistou tuleb usaldada tõelise õpetaja kätte.
     Tistou'le osteti väga ilus ruuduline põll, uued saapad, mis jalgu hõõrusid, ranits, jaapaniaineliste piltidega must pinal, üks laiajooneline vihik, üks kitsajooneline vihik, ja teener Carolus saatis ta relvoonia kooli, mis oli väga hea kuulsusega kool.
     Kõik ootasid, et see nii hästi riietatud poisike, kelle vanemad olid nii ilusad ja nii rikkad ja kes oskas pääsukesi juba poolteks ja veeranditeks jagada - kõik ootasid, et see poisike hakkab koolis imesid tegema.
     Aga oh aeg! Kool jättis Tistou'le täiesti ootamatu, koguni ahastamapaneva mulje.
     Niipea, kui mustale tahvlile hakkas kogunema eglaselt liikuv tähtede rongkäik, niipea, kui hakkas lahti rulluma pikk ahel kolm-kord-kolmedest, viis-kord-viitest, seitse-kord-seitsmetest, tundis Tistou vasakus silmas kibelust ning jäi otsekohe sügavasti magama.
     Ometi ei olnud ta rumal ega laisk, veel vähem väsinud. Ta oli tulvil head tahet.
     "Ma ei taha magada, ma ei taha magada," kordas Tistou endamisi.
     "Ei aidanud midagi. Õpetaja hääl hällitas, tahvel oli süsimust kui öö ja lagi sosistas Tistou'le kõrva: "Tss, tsss, siin hõljuvad kaunid unenäod!" - ja kooliklass muutus unenägude klassiks.
     "Tistou!" hüüdis järsku õpetaja.
     "Ma ei teinud seda meelega, härra, " vastas äkitselt ülesäratatud Tistou.
     "See on mulle ükspuha. Korrake, mis ma praegu ütlesin!"
     "Kuus   torti ...  jagatud   kahe    varblase   vahel ..."
     "Null!"
     Pärast esimest koolipäeva läks Tistou koju, taskud täis nulle.
     Teisel päeval jäeti ta karistuseks kaheks tunniks kinni, see tähendab, et tal tuli klassis kaks tundi kauem magada.
     Kolmanda päeva õhtul andis õpetaja Tistou'le isa jaoks kirja kaasa.
     Sellest kirjast luges härra Isa südamevaluga järgmisi sõnu:
     "Härra, teie laps ei ole nagu teised. Meil on võimatu teda koolis hoida."
     Kool saatis Tistou tema vanematele tagasi.

M.Duroni'i järgi raamatust "Tistou, roheliste sõrmedega poiss"