Uus õpetamise süsteem

     Mure - see on kurb mõte, mis hakkab kohe, kui ärkad, peas keerlema ja jääb sinna terveks päevaks. Mure ei vali vahendeid, kuidas tuppa pääseda; ta kargab tuulega puulehtede vahel, sõidab ratsa linnulaulu seljas, jookseb mööda uksekellatraati.
     Sel hommikul Relvoonias seisnes mure sõnades: "Ei ole nagu teised."
     Päikegi ei söandanud tõusta.
     "Ei ole mingi rõõm äratada vast Tistou'd," mõtles ta endamisi. "Nii kui ta silmad lahti teeb, meenudb talle, et ta on koolist välja heidetud ..."
     Päike kattis kinni oma palava lõõsa ning saatis Maale vaid viletsaid, uttu mähitud kiirekesi: tevas Relvoonia kohal jäi halliks.
     Murel on kotis peidus rohkem kui üks trikk - ikka leiab ta võimaluse nedast märku anda. Seekord petas ta enda jämedasse vabrikuvilesse.
     Ja majas kuulsid kõik jämedat vabrikuvilet hüüdmas:
     "Ei ole nagu-u teised! Tistou-u ei ole nagu-u teised!"
     Niiviisi tungis mure ka Tistou tuppa.
     "Mis minust küll saab?" küsis poisike endalt. Ta peitis pea sügavale patja, kuid magama ei suutnud enam jääda.

     Kõige rohkem vaevas see muidugi Tistou vanemaid.
     Härra Isa võidis peegli ees oma juukseid läikivaks, kuid tegi seda tujutult, paljast harjumusest.
     "Jajah, last on nähtavasti palju raskem kasvatada kui kahureid valada," mõtles ta.
     Üleni roosa oma roosadel patjadel, laskis proua Ema ühel pisaral kohvitassi langeda.
     "Kui ta klassis magama jääb, kuidas teda siis õpetada?" küsis ta härra Isa käest.
     "Hajameelsus pole võibolla parandamatu tõbi," vastas too.
     "Unisus on igal juhul vähem ohtlik kui bronhiit, " jätkas proua Ema.
     "Aga Tistou'st peab ikkagi mees saama, " lausus härra Isa.
     Pärast seda rasket mõttevahetust vaikisid nad hetkeks. "Mida teha, mida teha?" mõtles kumbki omaette.
     Härra Isa oli energiline, kiire otsustusvõimega mees. Juhatada suurtükitehast karastab vaimu. Ja pealegi armastas ta oma poega väga.
     "Asi on vägagi lihtne! Leidsin!" teatas ta.
     Tistou ei õpi koolis midagi, olgu peale, ta ei lähe siis üldse enam kooli. Mis ta magama panevad, on raamatud, ja jätame raamatud kõrvale. Me hakkame tema juures katsetama uut õpetamise süsteemi, kuna ta ei ole niisugune nagu teised! Need asjad, mis ta teadma peab, õpib ta ära vahetul vaatlemisel. Teda õpetatakse tundma kive, aeda, põldu; talle seletatakse, kuidas elab linn ja töötab tehas, ühesõnaga - õpetatakse kõike, mis aitab tal sirguda suureks. Lõppude lõpuks on ikkagi elu ise kõige parem kool. Küllap varsti näeme ka tulemusi."
     Proua Ema kiitis härra Isa otsuse innukalt heaks. Ta isegi pisut kahetses, et neil polnud rohkem lapsi, kelle juures oleks võinud seda ahvatlevat süsteemi kasutada.

     Tistoul polnud enam vaja kiiresti võileibu kugistada, rasket ranitsat vedada, koolopingis konutada, kus pea iseenesest rinnale vajub, ega taskutäit nulle koju tuua. Algas uus elu.
     Ja päike hakkas jällegi paistma.

M.Duroni'i järgi raamatust "Tistou, roheliste sõrmedega poiss"