IMETAJAD
PUTUKTOIDULISED JA KÄSITIIVALISED.

 

IMETAJAID (umbes 4500 liiki) nimetatakse ehituse keerukuse ja kõrgema intellekti tõttu sageli kõrgemateks selgroogseteks. Kui näiteks lindude looteline arenemine toimub munas, siis imetajate looted on enamasti platsenta abil emasloomaga ühenduses. Imetajad on eluspoegijad. Poegi toidavad nad piimanäärmete nõrega - emapiimaga- sellega on tagatud loodete ja noorloomade kindlustatum arenemine ja suurem ellujäämise protsent.

Esimesed imetajad olid väikesed, peamiselt putukatest toituvad loomad. Nende otsesed järglased on tänapäeva PUTUKTOIDULISTE seltsi loomad, kellel on mitmeid algelisi omadusi: hambad on vähe eristunud, suulagi ei ole täielik, ots- ehk suuraju on suhteliselt väike ja sile jne. Putuktoidulistest on tuntumad mutt ja siil. Mutt on igati kohastunud liikumiseks ja uuristamiseks maa all (eesjäsemed labidjad). Ta toitub putukate vastsetest ja vihmaussidest. Et ka talvel leidub mullas toitu, siis mutt talveunne ei jää. Ta poegib kevadel, sünnitades 3-8 poega.

Siili keha on kaetud umbes 16 000 kaitsva okkaga. Toiduks kraabib siil lühikeste tugevate jäsemetega mullast välja ussikesi ja vastseid. Ta sööb ka putukaid, tigusid, väikelindude mune ja poegi, hiiri, rotte, konni, sisalikke ning madusid. Et talvel ei ole siilil toitu võtta, langeb ta pikka talveunne. Emasloom poegib suve jooksul 1-2 korda, tuues korraga ilmale 3-6 poega.

Osa ürgsetest putuktoidulistest kohastus õhueluga. Nende järglased - ainukesed aktiivselt lendavad imetajad - moodustavad KÄSITIIVALISTE seltsi. Peamine osa käsitiivaliste lendamisel etendavad eesjäsemed: nende käsivars ning eriti kämmal ja varbad on tugevasti pikenenud ning varustatud lennusega (lennunahk).

Käsitiivalistest on tuntumad suurkõrv ehk kõrvukas nahkhiir. Ta püüab öösel nii lendavaid kui ka puuokstel, lehtedel ja õitel peatuvaid putukaid. Nende leidmiseks saadab nahkhiir välja utraheli. Suurkõrv magab talveund koobastes ja keldrites. Ta poegib juuni keskel. Paljas abitu vastsündinu kinnitub piimahammaste haagikeste abil emalooma nisa külge ja laseb end niiviisi lennul kaasas kanda.

O. Nilson, A. Raik, I. Riisalo, A. Tiits, H. Tiits. Loodusõpetus. Käsiraamat õpetajale. - Tallinn: VALGUS, 1982. - Lk. 206-207.