IMETAJAD
NÄRILISED

Ürgsetest putuktoidulistest on arenenud ka liigirikka NÄRILISTE seltsi loomad. Närilised on väikesed, peamiselt taimtoidulised loomad, kelle lõikehambad on tugevad, kumerad, juurteta ja kasvavad pidevalt. Otsaju on nendel vähe arenenud, meeltest on hästi arenenud haistmine ja kuulmine. Näriliste bioloogiliseks omapäraks on suur sigivus.

Suuremad närilised loomad kuuluvad oravlaste sugukonda (oravad, burundukid, suslikud, ümisejad, koopaoravad).

Oravatel on puhmaskarvastikuga saba, mis on hüpetel langevarjuks ja tüüriks, ning pikad tagajäsemed (hüppajate tunnus; orava horisontaalhüppe pikkus on 3-4 meetrit). Orav eelistab eluapigana kuivi metsi. Pesa ehitab ta puudele. Orav toitub okaspuude seemnetest, pungadest, pähklitest, seentest, röövikutest jne., kogudes toiduvarusid pesa lähikonda. Kuigi orav on külmakartlik, ei jää ta talveunne. Meil poegib orav 2 korda aastas, tuues mõlemal korral ilmale 4-5 poega. Poegi kasvatab ta soojas pesas.

Suslikud on avamaastiku (näiteks stepi-) loomad, kes uuristavad endale urge. Nad toituvad taimede mahlakatest osadest, sibultaimedest, teraviljast (eriti valmimata teradest). Suslikud võivad teha suurt kahju põlumajandusele ja levitada haigusi.

Hiirlastest on tuntumad toiduainete kahjurid koduhiir ja rändrott. Mõlemad sigivad kiiresti. Näiteks rändrott toob aastas 3-7 korda 5-12 poega. Need loomad võivad levitada haigusi, mistõttu neid hävitatakse mitmesuguste vahenditega.

Hiirlaste hulka kuuluvad ka lemmingud. Need on lühisabalised, väikeste kõrvade ja tiheda karvkattega närilised, kes elavad tundras ning toituvad mitmesuguste taimede võsudest ja okstest ning rohust. Talvel kaevuvad lemmingud lumme, kuhu ehitatud pesas ka poegivad. Nad on põhitoiduks lumekakkudele.

Hiirlastest elab laialdasel alal põld-uruhiir. Ta on tömbi ninamiku, lühikese saba ja lühikeste kõrvadega näriline, kes elab nii põldudel (eriti teravilja- ja kultuurheinapõldudel) kui ka puistutes ning põõsastikes. Teda esineb rohkesti ranniku ja saarte rannaniitudel, liiva-randvallides ning klibupinnases. Põldhiir sööb meelsasti noort rohtu, eriti noort orast, teravilja jt. seemneid, mugulaid, juurikaid, juuri ja marju. Põldhiir kaevab urgusid, kuhu kogub suured talvevarud. Ta on suure sigivusega. Põld-uruhiir on üks levinumaid kahjureid.

O. Nilson, A. Raik, I. Riisalo, A. Tiits, H. Tiits. Loodusõpetus. Käsiraamat õpetajale. - Tallinn: VALGUS, 1982. - Lk. 207-208.