JÄÄKARUSID MÄRGISTAMAS
Tiit Randla

Põhja - Jäämeres, Kirde - Siberi rannikust 125 km eemal asub Wrangeli saar. Selle aasta (1974.) algul sõitsime sinna jääkarusid märgistama. Ekspeditsiooni korraldajaks oli Moskva Looduskaitse Kesklabor.

Meid oli kaheksa meest: peale zooloogide ka jahindusteadlane, Siberi kullakaevur ja polaarlendur. Kõik olime juba varem kaugetes inimtühjades paikades matkanud ja karmide loodustingimustega enam - vähem harjunud. Kaasas oli terve vagunitäis kraami. Esmajoones muidugi mitme kuu toidumoon. Siis nn. motonarta - kummiroomikutega motoroller, millega saab hästi lumel ja jääl sõita. Veel bensiini- ja kütteõlivaadid, õliga köetav pliit ja ahi, ehitusmaterjaliks prussid, saelauad ja vineertahvlid, mitu suurt kasti tööriistu ja teaduslikke aparaate. Lõpuks polaarülikonnad, magamiskotid ja pambud isiklike asjadega. Kogu selle varustuse vedasid mandrilt Wrangeli saarele suur helikopter ja väike neljatiivaline lennuk.

Saarel puhus vali tuul, tuiskas lund ja pakane oli nii kõva, et ilma villase näomaskita ei saanud minutitki väljas olla. Terve nädala rassisime, enne kui saime oma elamise korda. Varustuse jaoks kaevasime lumme laia ja sügava augu, mille peale panime püsti suure telgi. Mõne päevaga mattis tuisk varustuselao lumehange.

Elasime põdrakasvatajate suveonnis. Onn oli laeni lund täis tuisanud ja selle väljarookimine võttis hulk aega. Onnile ehitasime juurde esiku, siis uued magamisnarid, laua ja riiulid. Mitu päeva kulus külmunud lumest “telliste” saagimiseks ja nendega onni väljastpoolt vooderdamiseks. Nüüd ei tuisanud lund enam tuppa ja meie majake pidas ülihästi sooja... Kandsime kohmakaid kaamelivillast jopesid ja pükse, jalas olid vildid ja käes kahekordsed kindad. Vett sulatasime lumest ja sööki keetsime raudkõvaks külmunud toiduainetest.

Wrangeli saare asustamata põhjaosas elasime ja töötasime kaks kuud.

Wrangeli saarele asusid inimesed püsivalt elama 1926. aastal. Need olid venelased, eskimod ja tshuktshid - põhjapõdrakasvatajad, hülgekütid, kalurid. Teadlasi on köitnud saare karm ja omapärane loodus, liigirikas taimestik ja loomastik. Kohtumine morskade, jääkarude ja valgete hanedega nende päriskodus on iga zooloogi unistuseks.

Kui saabub lühike põhjamaa suvi, rändavad jääkarud Wrangeli saarelt ära. Nad hulguvad põhjanaba ümbritsevatel jääväljadel ja peavad lahvanduste ääres hülgejahti. Tihti kannab triivjää karud tuhandete kilomeetrite kaugusele. Kuid nad ei unusta oma saart kunagi. Iga kahe aasta järel, sügisel, siis kui pojad on suureks kasvanud, rändavad isa- ja emakarud oma sünnipaika tagasi.

Lühikest sügist kiirustab peatselt saabuv talv: juba augustis katab lahtesid noor jää. Niikaua kui kogukad morsad suudavad oma kihvadega jääd purustada, et merepõhja teokarpide järele sukelduda, jäävad nad oma lesilaisse. Septembris aga sunnib käre külm morski lahkuma läbi Beringi väina soojemaile Ohhoota mere randadele. Kui morsad on lahkunud, hakkab jää karusid kandma ja nad tulevad oma kaugetelt rändudelt Wrangeli saarele tagasi. Kuid peagi lähevad isakarud jälle mööda jääd rändama. Emakarud aga kraabivad lumehangedesse koopad, kuhu nad talvekorterisse jäävad. Mõnikord on emakarude koopad üksteise lähedal. Ühelt mäeküljelt leidsime 12 talvekoobast, mille väljapääsud olid nii ligistikku, et karud oleksid võinud päid koobastest välja pistes üksteisel käppa suruda.

Oktoobris - novembris sünnib emakarul enamasti kaks poega. Nad on algul niisama abitud ja pimedad nagu kassipojadki. Karupojad lesivad ema soojas süles terve kuu aega. Siis aga kasvavad kiiresti suurteks mõmmideks ja peagi jääb koobas kitsaks. Pole parata, ema hakkab eluaset laiendama või kraabib hoopis uue, avarama, mitme tunneli ja kambriga koopa.

... Meie ekspeditsioon tegi märtsi algul matka Dreamt Headi - Karumägedesse. Kuigi põhjamaa pikk talv oli oma täies õiguses, paistis juba päike ja mõnel päeval sulas kivirüngastel veidike lund. Ühe karukoopa õhuavades nägime väikeste mõmmide musti ninaotsi. Küllap karupojad uudistasid esmakordselt laia maailma. Mõne päeva pärast nägime, et karuema oli lubanud pojad välja lumele tatsuma. Ka ema tuli jalutama. Ta õpetas poegi lume alt tundrataimi välja kraapima ja üheskoos prooviti nende maitset. Lumeküngastel harjutati ronimisoskust. Nii valmistuti sünnipaigast lahkuma. Nägime, et mõned karupered olid juba rändama läinud: jäljerajad lumel suundusid merejääle. Rannast kümnekonna kilomeetri kaugusel algavad lahvandused, mille ääres elavad hülged. Ja neid lähevadki karud küttima.

Ekspeditsiooni ülesandeks oli karude märgistamine, mõõtmine ja kaalumine. Vanuse määramiseks pidime karul hamba välja tõmbama. Väikeste karupoegade hambaid me ei vajanud, sest mõmmikeste vanus oli niigi teada: nad sündisid alles mõne kuu eest.

Esimene karu, keda kohtasime, oli noor ja julge. Ta ei olnud inimesi kunagi näinud ning uuris meid kaua ja põhjalikult. Jäime karust mõnikümmend meetrit eemal seisma. Karule ei meeldinud, et nii lähedal olime. Ta hakkas ärevalt urisema ja äkki turtsatas tigedalt, puhudes ninasõõrmetest välja pahvaka õhku. Karu äkiline turtsatus rabas meid niivõrd, et pidime peaaegu plehku panema.

Karu puges koopasse oma poegade juurde. Meie aga veeretasime koopasuu ette suuri lumekamakaid, et karu ei saaks ootamatult välja tulla. Kuid karu kargas siiski välja ja otse meie keskele. Mõistagi olime kõik väga ehmunud. Suur valge loom krimpsutas nina ja turtsus, kuid inimesi ta ei kavatsenudki rünnata...

Noort emakaru tulistasime kaheraudsest jahipüssist erilise süstlaga, mis lendas karu kaela ja jäi sinna nõelapidi rippuma. Süstlast pritsis looma kaelalihasesse vedelikku, mis veerand tunni pärast hakkas mõju avaldama: võttis karult kaheks tunniks liikumisvõime. Karu lebas maas ega suutnud käppagi tõsta. Kuid ta vaatas viha ja ärevusega meie tegutsemist ning aina urises.

Kõigepealt panime karule kõrvalestade külge märgised. Karu paremasse kõrva kinnitasime punase, vasakusse kõrva rohelise plastmassketta, et juba kaugelt oleks näha: loom on märgistatud. Ka väikesed karupojad said endale samasugused “kõrvarõngad” kui ema.

Mõõtsime karu pikkust ja turja kõrgust. Üldse võtsime mõõtu paarikümnest erinevast kohast. Seejärel asetasime karu kaalule. Kuidas? Metallvarrastest kolmjala külge riputasime vedrukaalu. Veeretasime karu võrgule ja kinnitasime köitega võrgu neljast nurgast kaalu konksu otsa. Ploki abil sikutasime võrgu koos karuga kaalu külge rippuma.

Lõpuks vedisid kaks meest emakaru lõuad laiali ja kolmas mees tiris ehtsate arstitangidega igemest välja väikseima purihamba. Selle kaotus ei tee karule mingit viga. Kuid hiljem loetakse hamba ristlõikel olevate aastaringide järgi ära karu vanus.

Meie ekspeditsioonil õnnestus tabada ja uurida 13 suurt emakaru ja 20 poega. Emakarud olid keskmiselt 270 cm pikkused, turja kohalt kuni 130 cm kõrgused ja kaalusid kuni 300 kg. Pojad olid 10 - 15 kg raskused.

Milleks jääkarusid märgistatakse? Kui kuude või aastate pärast mõnes teises paigas mõni teine ekspeditsioon kohtab märgistatud karu, saab kindlaks teha, kui kaugele on loom esimesest märgistamiskohast rännanud, võrrelda tema suurust ja raskust varasemate mõõtude ja kaaluandmetega, saada teada, millised olid vahepeal tema toitumis- ja elamistingimused, määrata vanust. Kõiki neid andmeid vajab teadus selleks, et õppida nende maismaa suurimate loomade hulka kuuluvate karude elu põhjalikumalt tundma. See aga võimaldab teadlastel luua jääkarudele paremaid elamistingimusi ja neid kaitsta: kõrvaldada ohte, mis võiksid jääkarude arvu vähenemist või koguni väljasuremist põhjustada. Olgu öeldud, et kogu maailmas on ainult ligikaudu 15 000 jääkaru. Jääkarud on riikliku looduskaitse all: neid ei tohi küttida ega nende elu mingil moel häirida.

 

Pioneer nr. 12 / 1974.