KARJA - JASS
Elar Kuus

Elas endisel ajal talunik, kel oli hulk ilusaid loomi. Ta istus keset õue kaevurakkele, põrutas rusikaga rinnale ja hüüdis:

“Olen rikas mees, priske karja peremees, ahaa!”

Vaevalt sai ta sõnad suust, kui kukk aiateibale kargas ja mehest kõvemini laulis:
“Kuid vaene Karja - Jass on meie kuningas, hurraa!”

“Mis jutt!” tõreles talunik. “See poiss on minu sulasetsura, kes üsna paljajalu paterdaks, kui ma poleks talle üht katkist kotta kinkinud. Tal pole kuningahaisugi küljes.”

“On ikka!” kuraasitas kukk ning kanad tara taga kaagutasid kooris:
“On-jaa, on-jaa, on-jaa!”

Talunik virutas sulispere poole kaikaga, ennast peitis lauta uurima, mida kuke kõne võiks tähendada. Keskpäevaks saabusid loomad koju. Jass tuli ees, küll ainsa katkise kotaga, aga see-eest tigeda härja ja peru hobuse saatel, kes talle sõbralikult noogutasid nagu lihasele vennale. Nende kannul kõndis lehm, lammas ja siga keksides. Siis kass ja koer, sabad seljas.

Kõiki neid patsutades rääkis karjane:

“Niidul täitsite kipi-kõpi-kõtukesed,

siin aitan teid nipi-napi-natukese.”

Ta segas neile maiuspalaks jahurokka, lisas soolagi.

Seal ilmus peremees peidust.

“Ah sa, sulasetsura!” paukus ta. “Või sõraväele nii kallist vara raiskama.. Kasi mu talust!”

Käsk oli karjapoisist tugevam. Jass läks piki maanteed. Palja jalaga astus ta tasakesi. Aga et pisar palgele ei pudeneks, lõi kotas jalaga valjusti maha: mütt... mütt... mütt. Rännanud õhtuni, vaatas ta imestusega ümber: miks sammud edasi mütsuvad, kui tema peatus? Ta nägi enda taga tigedat härga ja peru hobust naerusui. Nende järel lehma, lammast ja siga keksimas. Kassi ja koera kanadega. Lõpul koguni hiirekest.

“Teiegi tulite ära?” kohkus Jass.

“Oleme seal,” vastasid loomad, “kus on meie kuningas.”

Jass puhkes nutma:

“Nüüd jääme kõik lageda taeva alla!”

Sõbras silitasid teda, kes siivsalt sabaga, kes õrnalt sarvega, ja arvasid:

“Ehitad siin uue maja - matukese,

meie aitame sind nipi-napi-natukese.”

Jass valis kena koha ja koputas kotaga. Kohe tegid loomad oma natukese: siga kohendas kärsaga maa tasaseks, lammas veeretas kivid vundamendiks, lehm viskas savi vahele.

Jass pistis pilpa maasse. Jälle tegid loomad oma natukese: hobune vedas metsast palgid, härg tõukas need seinaks.

Jass hõiskas heameelest. Ja sedamaid loomad natuke: koer lükkas sarikad püsti, seadis roovilatid, kass laadus pillirookatuse peale.

Maja oligi valmis - koguni koos laudaga! Nad oleksid võinud puhkama heita, ometi tahtis hiireke veel enne õhuauke puurida ega lasknud teistel magada. Sestap lendas kukk kõrgele pööningule, vahtis üle mägede ja metsade.

“Kuidas endine peremees elab?” küsisid allolijad haigutades.

Laulumees teatas:

“Ta kodu praguneb, talu laguneb.”

“Kus ta siis kükitab?”

“Väljas, külmas ja näljas.”

“Veel uuri,” õpetati alt, “kes loomadest tema juurde jäid?”

Kukk kiikas teraselt:

“Ainult kirbud ja täid.”

Hiireke sai parajasti augud korda ja kõik uinusid. Ka kanapere, koer ja kass, samuti nende kuningas - Karja -Jass. Ning muinasjutt ongi otsas.

 

Pioneer nr. 11 / 1968.