KARVASJALGKAKK
Edgar Kask

 

Esimest korda nägin karvasjalgkakku kevadel enne metsisemängu minekut. Kottpimedal õhtul, kui taskulambi valgel lõkkesse puid otsisin, kuulsin ootamatult kuusevõrast tuttavat häälitsust - uh-uh-hu-uh.
Olin seda toredat isandat varem ainult pildil näinud. Kakud on ju öökullid, öise eluviisiga ning satuvad inimese silma alla harva. Olime omavahel varemgi vestelnud, kuid siis ei olnud mul taskulampi kaasas. Uhuutasin kakule vastu, mis ei kõlanud eriti meisterlikult ja ajas linnu nii vihaseks, et ta tuli alumisele oksale riidlema. Siit ma taskulambi valgel ta üles leidsin. Õieti ei paistnud temast rohkem midagi kui kaks silma, mis särasid nagu väikesed söed.
Sellest ajast peale otsin metsas käies vanu puid, kuhu rähnid olid tagunud pesakoopaid. Sõpradelt kuulsin, et karvasjalgkakk armastab pesa teha just rähnide poolt mahajäetud puuõõnsustesse. Kui niisuguse puu leidsin, koputasin mööda minnes alati vastu tüve, et kas peremees on kodus. Kuid mul ei olnud kunagi õnne. Teistel oli, aga minul ei olnud.
Kõrvemaal on paljude laugastega väga ilus raba, mida käin igal kevadel vaatamas. Ükskord kui rabaäärsel seljandikul süüa tegime, jäin õhtuste häälte seast kuulama käo kukkumist. Seekord tundus neid olevat eriti palju - seitse kägu kukkus korraga. Eriti rohkesti kuuldus neid olevat rabajärveäärses männikus.
Hommikul läksime laugaste vahelt järve äärde kägusid vaatama. Mööda minnes koputasin vana harjumuse kohaselt vastu puud, mille otsa oli pandud sõtkaste pesakast. Sõtkad on merelinnud, kuid haruldase haudelinnuna pesitseb neid metsajärvede ääres puuõõnsustes, veekogude kaldakoobastes ja ülespandud pesakastides. Suur oli üllatus, kui kasti lennuavast pistis pea välja karvasjalgkakk. Silmad suured ja näol niisugune ilme, nagu ütleks: “Tere! noh, mida soovite?”
Karvasjalgkakk on tore sõbralik lind ja pesitsemise ajal julge, mida paljude teiste lindude kohta öelda ei saa. Ta vaatas meid natuke aega, tüdines ära ja kukkus vupsti pesakasti tagasi. Kui uuesti vastu puud koputasin, pistis pea jällegi välja, näol küsiv ilme: “Noh, mida veel soovite?”
Kui niisuguse haruldase sõbraga metsas kohtud, on kange tahtmine teada, kuidas ta elab. Ronisin puu otsa, et asjaga lähemalt tutvuda. Pesakast oli ehitatud nimelt nii kavalalt, et traadist tõmmates sai külgseina üles tõsta. Pesas oli neli muna, üks poeg ja viis hiirt. Kakk vaatas seda toimingut kõrvalt puu otsast pealt. Kui alla tulin, lendas ta pessa tagasi.
Nii pesitses karvasjalgkakk sõtkaste pesakastis kaks aastat järjest. Möödunud kevadel teda ei olnud. Võib - olla pani tülitamist pahaks? Aga üldse olevat haruldane juhus, et kakud kastis pesitsevad. Sest ega metsa viida nii suure lennuavaga kasti, et kakk sealt vabalt sisse mahub.
Kui kord kevadel lähen tuttava raba äärde kägusid kuulama, ehk kohtan siis pesakastis jälle vana sõpra - karvasjalgkakku.

 

Pioneer nr. 9 / 1973.