KAS HIIGLAMEREMADU ON OLEMAS?

 

OLAUS MAGNUS (XVI sajandil elanud rootslane, maakaartide koostaja ja ajalookroonik): “Lugege, mis ma “Põhjamaade rahvaste ajaloos” kirjutasin: “Koletu lohe on 60 m pikk ja 6 m jäme. Tema keha on kaetud soomusega ja tema kaelalt ripub alla 60 cm pikkune lakk. Lohe elab Norra mere rannikukoobastes. Suveöödel roomab ta karjamaadele vasikaid õgima. Merel tungil lohe kaluripaatidele kallale ja, tõstnud päraniaetud lõugadega pea kõrgele veest välja, haarab paatidest inimesi.” Mina ise, muide, ei ole oma silmadega hiiglamerelohet näinud, kuid kuulnud olen temast palju õudseid jutte.”

 

HANS EGEDE (vaimulik, kes 1734. aastal purjetas Gröönimaale eskimotele ristiusku kuulutama): “Hirmus loom näitas ennast meres... Madu oli nii suur, et kui ta tõusis veepinnale, siis tema pea ulatus meie masti tipuni ja tema keha oli kõhukas nagu meie laev.”

 

ALBERT KOCH ( XIX sajandil elanud sakslane, kes nimetas ennast doktoriks, millist teaduslikku kraadi ta tõenäoliselt ei omanud): “Valmistasin 35 meetri pikkuse meremaoskeleti ja näitasin seda kalli raha eest harimatutele sakslastele. Kõik olid vaimustatud. Ajalehed kirjutasid minu meremaost pikki lugusid, millest mõned olid nii fantastilised, et ajasid isegi minule hirmujudinad selga. Saksa keiser tahtis hiiglamao luustikku minu käest ära osta. Oleksingi müünud. Kahjuks teadlased hakkasid skeletti uurima ja tegid kindlaks, et luustik on kokku pandud mitme vaala kontidest, mis Ameerikast Saksamaale toodud. Seejärel nimetasid teadlased mind petiseks.”

 

MEADE-WALDO JA MICHAEL NICOLL (Londoni Zooloogia Seltsi liikmed): “1905. aastal sõitsime Brasiilia ranniku lähedal jahil “Valhalla”. Äkki nägime binoklist hiiglameremadu. Tema kael oli inimkeha jämedune ning ta ujus nii kiiresti, et vesi vahutas.”

 

Von FORSTNER (Saksa allveelaeva “U - 28” kapten Esimese maailmasõja ajal): 30. juulil 1915. aastal uputasin Inglise auriku “Iberian”. Aurik hakkas kiiresti veesügavusse vajuma ja tema katlad lõhkesid. Veest paiskusid üles laevariismed ja nendega koos ligikaudu 20 meetri pikkune krokodillitaoline loom. Allveelaeva sillal viibisid sel ajal peale minu veel kaks ohvitseri, insener, tüürimees ja madrus. Kuuekesi nägime seda mereimet.”

 

JOHN AXELSON (Kreeka laeva “Santa Clara” kapteni kolmas abi): “1947. aasta detsembris olime teel Kolumbia linna Cartagnesse. Jõudnud 118 miili kaugusele Lookout’i neemest, nägime kolmekesi merekoletist. Tema silindrikujulise kere läbimõõt oli kindlasti 90 sentimeetrit, pea oli vähemalt 60 sentimeetrit lai ja 150 sentimeetrit pikk. Koletis ujus laeva alt läbi ja vigastas ennast, sest vesi värvus looma verest punaseks.”

 

VÄHESED TEADLASED, KES HIIGLAMEREMAO OLEMASOLUSSE USUVAD: “Ei ole sugugi võimatu, et ookeanide sügavuses leidub veel vähesel arvul loomi, kes ei kuulu ühtegi senituntud liiki. Eks avastatud 1938. aastal vihtuimne kala latimeeria, keda peeti 50 - 70 miljonit aastat tagasi väljasurnuks! Võib - olla nägi von Forstner ülosaurust ning loodusteadlased jahilt “Valhalla” ja ohvitserid laevalt “Santa Clara” nägid plesiosaurust või elasmosaurust. Igatahes kirjeldused nähtud mereolendeist meenutavad kangesti nimetatud saurusi, kellest mered ja ookeanid 160 miljoni aasta eest kubisesid. Ehk elab mõni saurus veel meie päevil?”

 

ENAMIK TEADLASI, KES HIIGLAMEREMAO OLEMASOLUSSE EI USU: “Vaieldamatult on meremadu olemas. Ta on angerjakujuline aersabaga nastiklane, kes on varustatud mürgihammastega ja sööb kalu. Meremadu eluneb troopiliste saarte rannavetes. Nn. laisaba - meremadu on umbes meetripikkune, musta - kollasekirju meremadu aga veelgi väiksem. Seega meremadu ei ole mingi vasikaid õgiv ega paatidest kalureid nalpsav koletis.

1930. aastal püüdis Taani okeanograafia ekspeditsioon laeval “Dana” Atlandi ookeanist mereangerja vastse, kelle pikkus oli 1,84 meetrit. Selle liigi täiskasvanud angerjad on teadusele tundmatud. Kui see vastne kasvab samas tempos nagu teisedki angerjad, peab ta sirguma 20 - 25 meetri pikkuseks madujaks kalaks. Kui seesugune ennenägematu angerjas ilmub veepinnale, võib teda pidada hiiglameremaoks.

Juhtub ka seda, et vesikasvud kogunevad veevoolust tingituna pikaks jämedaks ahelikuks, mis lainetes õõtsudes võib paista tõelise meremaona. Loodusteadusest kaugel seisvaid inimesi petavad ehk ka teadusele hästi tuntud mereloomad või kalad. Näiteks punaseharjalised rihmkalad kasvavad 7, võib - olla isegi 20 meetrit pikaks. Mõnikord teevad kaugeid ujumisretki 8 - 10 meetri pikkused aafrika ja aasia püütonid. 1883. aastal toimus väikesel Krakatau saarel vulkaanipurse, mille tagajärjel hävines seal kogu elu. Esimene loom, kes seda saart jälle asustas, oli 10 meetri pikkune püüton. Arvestades, et madu tuli Krakataule lähedaselt Jaava saarelt, pidi ta ujuma vähemalt 60 kilomeetrit.

Niikaua kui ei ole muid tõendeid, kui peamiselt meremeeste legendid ja mõne teadlase väide, et ta binokliga merelainetel midagi imelikku nägi, tuleb arvata: hiiglameremadu ei ole olemas!”

 

Pioneer nr. 5 / 1970.