KUI PALJU ON ERINEVAID LINDE!
Janis Baltvilks

 

Oleme rääkinud juba koolibritest ja jaanalindudest. Kas sa ka tead, kui suured linnud need on?
Kõige väiksemad on koolibrid. Täiskasvanud koolibri pole suurem vaablasest, ta ei kaalu kaht grammigi. Aga jaanalind - maailma suurim lind - on inimesest palju suurem. Ta on ligi kolm meetrit kõrge, kaaludes kuni sada viiskümmend kilogrammi.
Linnud on kohanenud eluga väga mitmesugustes tingimustes. Maakeral vist ei olegi kohta, kus poleks linde. Kõige arvukamalt ja liigirohkemalt on linde soojades troopikametsades. Aga linnud ei asusta mitte ainult maailma metsi ja aasu, vaid ka kõrbeid ning jäävälju. Sa tahaksid võib-olla küsida, kuidas suudavad linnud nii hästi rasketes tingimustes elada? Sellepärast räägin ma mõnedest lindudest lähemalt.
Kõrbes, nagu sa tead, on vähe vett. Aga linnud vajavad seda nagu teisedki elusolendid. Vaata, kuidas talitavad Aafrika kõrbelinnud, kõrbevurilad, kes pesitsevad kümnete kilomeetrite kaugusel lähimast järvest. Isalinnud lendavad iga päev järvele, kastavad end vette ja teevad rinnasuled märjaks. Seejärel lendavad nad kiiresti tagasi oma pessa. Linnupojad korjavad nokaga vett isa märgadelt sulgedelt ja kustutavad niimoodi janu.
Teistsuguseid raskusi peavad ületama põhja- ning lõuanapooluse läheduses elavad linnud. Seal on alati külm. Ent keiserpingviinid Antarktikas hauvad oma poegi välja talvel, kui nende kodupaigas on kuuskümmend kraadi pakast ja üle jääväljade lõõtsuvad lumetormid. Kuidas nad ise ära ei külmu? Kuidas kaitsevad nad külma eest oma mune ja poegi?
Pingviinidel on suurepärane rüü, mis kaitseb neid külma eest. Nende keha katavad tihedad soomusetaolised suled, millest tuul läbi ei puhu. Naha all on pingviinidel paks rasvakiht. Rasv hoiab soojust ega lase kehal jahtuda. Et oleks veel soojem, suruvad pingviinid end lumetormide ajal tihedalt üksteise vastu.
Aga pesa? Pingviinil pole üldse pesa. Emalind muneb ainult ühe muna. Kui muna munetud, veeretab isalind selle kohe nokaga oma karvadega kaetud lestajalgadele, surub vastu kõhtu ja varjab sedamoodi täielikult tuule ja külma eest. Nii seisab ta kaks kuud, kuni koorub poeg, kes oma elu kaks esimest nädalat veedab sealsamas, seistes isa jalgadel soojas. Aga siis on ka käes juba kevad ja kõik pingviinid lähevad suure parvena mere poole.
Ka mäetippude jääliustike läheduses elavad linnud. Kondorit võib kohata Andides seitsme kilomeetri kõrgusel.
Paljud linnud on kohanenud eluga inimese läheduses. Ja seda mitte ainult maal, taludes nagu valged toonekured, suitsu- ja räästapääsukesed, vaid ka suurtes linnades nagu tuvid, varblased, hakid ja piiritajad.
Võib-olla oled sa tähele pannud, et igal linnul on oma kindel elukoht. Pardid ja tuttpütid elavad järvedel ja jõgedel, rähnid metsas, põldlõokesed aasadel ja karjamaadel. Aga ka ühe metsa linnud elavad erinevates kohtades ja otsivad ka erinevalt toitu, igaüks endale sobivat. Rähnid leiavad tõuke kuivanud puutüvedest koore alt. Lehelinnud korjavad putukaid, nende vastseid, nukke ja mune puuokstelt ja -lehtedelt, kuid punarinnad ja ööbikud - maast.
Tuleb ka ette, et linnud hangivad samas paigas sedasama toitu, ainult et erinevatel kellaaegadel. Päeval lendavad hiirejahile hiireviud ja tuuletallajad, kuid öösel teevad sedasama kakud.
Näed nüüd, kui mitmekesine on linnuriik, kui erinevad võivad olla lindude elukohad ja eluviisid.

J.Baltvilks. Vestlusi lindudest. - Tallinn: EESTI RAAMAT, 1986. - Lk. 6-10.