KVAAK - KROOKS - KORR - KRUU!

 

Nii krooksuvad konnad kooris. Vaevalt on lumi jõudnud sulada ja veekogud jääkattest vabaneda, kui juba võib näha luhal, niidul, põllul ja metsas suurel hulgal konni. Ja kõik nad on pruunid. Need on rohukonnad, kes meie konnadest esimestena talveuinaku lõpetavad. Pika talve magasid nad mingi veekogu põhjamudas ja kevadel on neil aeg järglastele mõtelda. Emaskonn muneb vette 4000 tillukest marjatera, mis paisuvad ja kattuvad pealt musta korraga. Varem arvati, et must kate võimaldab päikesepaistel konnakudu kiiremat haudumist. Nüüd on teadlased kindlaks teinud, et must kate hoopis kaitseb kudu päikese ultraviolettkiirte eest. Mõne aja pärast ilmuvad munadest kullesed ja seejärel moonduvad nad konnapoegadeks.

Pruunid rohukonnad elavad Eestis igal pool. Rohelisi veekonni leidub aga ainult Kagu- ja Lõuna - Eestis. Isastel veekonnadel on suunurkades valged või kollased täispuhutud häälepõied, mis tugevdavad krooksumist.

Kagu - Eestis elab ka suur, üle 10 cm pikk roheline järvekonn. Isasel järvekonnal on häälepõied hallid või mustad. Mõnikord võib meie soodes või tiikides kuulda nagu koera kauget haukumist või siis häälitsust “ko - ko - ko!” Vaatad, vees krooksub sinine konn. Tõstad konna veest välja ja - konn muutub pruuniks. Niisugune värvusevahetamise võime on ainult isasel rabakonnal.

Niiskes aias, kivi või puujuure all eluneb ka kohmakas tüükalise nahaga kärn- ehk padakonn. Tema keha katab mürgine lima, mis kaitseb teda vaenlaste eest ega lase nahal kuivada. Kärnkonn on eriti kasulik loom, sest ta hävitab aiakahjureid.

Maailmas on sadu liiki konni - suuri ja väikesi. Kõige suurem konn elab Aafrikas, Kamerunis. See on 32 cm pikkune hiidkonn, kes kaalub 6 kg. Ta on roheline, pruunikasoranzhide laikudega. Peas silmade kõrval on tal teravad mügarikud nagu sarved.

Põhja - Ameerikas on 20 cm pikk ja 600 g raske härgkonn. Oma nime on ta saanud sellest, et tema tugev häälitsus sarnaneb härja möirgamisega, mis on kuulda kahe - kolme kilomeetri kaugusele. Muide, nii hiid- kui ka härgkonnale peavad inimesed jahti, kuna nende liharohkeist kintsudest tehakse maitsvat rooga.

Kärnkonnadest on maailma suurim Kesk - ja Lõuna - Ameerikas elunev aaga. Ta kasvab 25 cm pikkuseks ja 12 cm laiuseks ning kaalub 1 kg. Väikseim kõikidest konnadest on Kuubas leiduv 1,5 cm pikkune pikkpeakonn. Tillukesed on ka rohurohelised lehekonnad. Nende varvastel on limased iminapad, mis võimaldavad puude ja põõsaste võrades ronida.

Kõige mürgisem konn eluneb Lõuna - Ameerika ürgmetsades. Ta on imepisike must kollaste vöötidega krooksuja. Konna nahk eritab lima, millega indiaanlased katavad nooleotsi. Ühelt konnalt saab mürgist lima 50 noole jaoks. Mürk on nii kange, et tapab saaklooma ka siis, kui teda nool on natukenegi kriimustanud. Konnamürk säilib nooltel kuni 15 aastat.

Tavaliselt hüppavad konnad kahe meetri kaugusele ja meetri kõrgusele. Aafrika metsades on liik konni, kes hüppavad koguni viie meetri kaugusele. Kuid mõned konnad võivad ka lennata.

Jaava ja Sumatra mägimetsades elunev 7 cm pikkune lendkonn liugleb õhus puult puule hüpates mitu meetrit. See lendkonn kleebib süljega marjaterad puulehtedele. Vihmavesi uhab marjateri ja nii arenevad neist pojad. Brasiilia karvane konn (tema tagajalad ja osa seljast on kaetud pikkade karvadega) ei saa mingit häda, kui langetab ennast 40 m kõrguselt puult alla.

Paljud konnad ei mune marjateri veekogudesse. On emas- ja isaskonni, kes õrnalt hoolitsevad oma poegade eest ja kannavad neid endaga kaasas.

Troopilises Brasiilias ja Guajaanas eluneb 20 cm pikkune kärgkonn. Selle emaslooma selg on kaetud kärgjate kambritega, milles 60 - 70 poega suureks kasvavad.

Peruu ja Ekuadori metsade tinavärvilisel tasku- ehk kukkurloomal on seljal sentimeetripikkune pilu. Selles hoiab ta mune, kuni neist kullesed arenevad. Seejärel laseb kullesed vette.

Hoopis omapärane on Tshiilis elunev 3 cm pikkune ninakonn. Emaskonn muneb 20 marjatera, millest isaskonn haub pojad välja oma kõrikotikeses.

Konnad on üpris kärarikkad. Isegi vee all ei ole nad vakka. Mõned konnad teevad niisugust häält, mis meenutab koera haukumist ja urinat, mõned jälle vilistavad ja naeravad nagu inimene, mõned nagu mängiksid flööti või helistaksid kellukesi. Lõuna - Ameerikas on liik konni, kes näuguvad nagu kassid. Kui häälitsevad, puhuvad ennast õhku täis, ajavad silmad pungi ja kerivad neljal jalal üles. Teadlased väidavad, et konnad on maailma ühed veidramad loomad.

 

Pioneer nr. 4 / 1967.