LENNUVÕIMELISED JA LENNUVÕIMETUD LINNUD.
Janis Baltvilks

 

Muidugi, peaaegu kõik linnud lendavad. Parimad lendajad võivad ilma puhkepausideta läbida sadu kilomeetreid, lennates üle mere. Suitsupääsukesed ja piiritajad viibivad õhus peaaegu kogu päeva - varahommikust hilise õhtuni, püüdes sääski ja kärbseid. Lõuna-Ameerika troopilistes metsades elavad koolibrid, kes oskavad lennata mitte ainult edasi, üles ja alla, vaid kui vaja, ka tagurpidi - saba ees. Olles võimelised kiiresti igas suunas lendama, suudavad nad kõrvale põigelda röövlindude, puudel roomavate madude ja teiste vaenlaste eest. Aga kui koolibri lendab õitsva puu või põõsa juurde nektarit jooma, suudab ta kiiresti tiibu liigutades õhus paigal püsida.
Siiski ei lenda kõik linnud. Ja kana pole ainuke lennuvõimetu lind. Sa oled kindlasti kuulnud jaanalindudest. Need on suured tugevate pikkade jalgadega linnud - nad on kiired jooksjad. Aafrika jaanalinnu iga samm on neli kuni viis meetrit pikk ja ta suudab joosta nii ruttu, et ratsanik ei jõua järele. Jaanalinnu tiivad on aga lühikesed ja nõrgad, lendamiseks need ei kõlba. Jaanalinnu kauget sugulast - kiivit, kes elab uus-Meremaal, nimetatakse mõnikord tiibadeta linnuks. Päris õige see pole. Soiste metsade elanikul kiivil on tillukesed tiivad. Need on nii pisikesed, et on sulgede all täiesti peidus. Aga magama jäädes püüab kiivi siiski pista noka tiiva alla, nagu tuvid, toonekured ja teisedki sulle tuttavad linnud. See harjumus on kiivil säilinud neist iidsetest aegadest, kui tema esiisad nagu jaanalindudegi eellased olid veel lennuvõimelised.
Veel tahaksin ma sulle rääkida pingviini tiibadest. Ka need linnud, keda sa kindlasti oled piltidel näinud, ei lenda. Ometi on pingviinil tugevad tiivad, need aga täidavad teist otstarvet. Kui pingviin sukeldub merre kala järele, kasutab ta tiibu nagu aere.

J.Baltvilks. Vestlusi lindudest. - Tallinn: EESTI RAAMAT, 1986. - Lk. 4-6.