LIBLIKA EUCYCLODES RÖÖVIK
Peeter Ernits

See pole saatan, vaid hoopis üks kaitsetu liblikaröövik. Tema ladinakeelne nimi on Eucyclodes ja ta elutseb Austraalia põhjaosas, Queenslandi vihmametsas.

Õigupoolest ega tema elust ja tegemistest palju enam teatagi. Liblikas, kelleks ta kunagi sirgub, on tagasihoidlikult hallikirju ja lendab hämarikus. Kuulus on just nimelt röövik. Ja seda oma fenomenaalse maskeerimisoskuse poolest.

Kui sa Eucyclodest vaatad, ei suuda tükk aega aru saada, kellega on tegu. Kui sa aga tead, kellega on tegu, võtab ikkagi veel jupp aega, et leida üles rööviku pea ning jalad. Eucyclodes imiteerib kogu oma olemuse ja käitumisega mingit jändrikku oksa. Oksakese imiteerijaid on liblikate seas tegelikult hulgi. Vaksiklaste röövikud näiteks.

Kui enamik röövikutest on lisaks kolmele tõelisele jalapaarile veel viis paari nn. ebajalgu, peavad vaksikud vähemaga läbi ajama. Seetõttu liiguvad nad ka nii naljakalt. Otsekui vaksates, kergitades kere keskosa linguna. Ohu korral sirutuvad vaksikuröövikud pulgana püsti. Umbes samamoodi kaitseb end ka Eucyclodes.

Sarnasust oksaga suurendab tema muhklik keha - selline on ka mitmete kodumaiste liblikaröövikute keha, näiteks haavalumik, ning pruun värvus.

Nagu röövikutele kombeks on ka meie tänase loo kangelasel võimsad lõuad lehtede söömiseks ning võimsad süljenäärmed. Viimased on moondunud siidniiditootjad. Kui röövik on piisavalt lehepudi õginud, mähib ta ennast siidniidist kookonisse ja asub nukkuma. Väikese puhkuse järel väljub nukukestast hoopis teine loom - liblikas.

Aga siidniiti kasutab röövik muudelgi eesmärkidel. Näiteks ohu korral oksalt laskumiseks. Niit on siis otsekui julgestuseks. Surm varitseb putukate riigis lausa igal sammul. Ta niidab mitte üksikuid loomi, vaid tihti terveid põlvkondi. Ometi ei kao liik tervikuna maamunalt. Kaovad üksnes vähem “õnnestunud” eksemplarid.

Miljonite aastate jooksul on erinevad liblikarühmad valinud, kuidas ennast kaitsta. Ühed on seejuures omandanud kirkalt silmatorkava hoiatusvärvuse või kasvatanud selga uhked karvatupsud. Teised on valinud kaitsevärvuse. Ometi pole iial kindel, kas püüdlustest ellujäämiseks ja liblikaks saamiseks piisab.

Põhjanael nr. 8 / 1994.