LINNUD

 

Linnud põlvnevad roomajalaadsetest eellastest. Nad on kohastunud aktiivseks eluks õhus. Nende esijäsemed on arenenud tiibadeks. Tiibade arenemine ja lendamine on põhjustanud rinnakukiilu tekke, tugevate lennulihaste arenemise, sõrmede jämenemise, hammaste kao, silmade suurenemise. Suurem osa lindude luudest sisaldab õhku. Kopsudest väljuvad õhkotid, mille harud ulatuvad sisikonda ja luudesse. Linnud on aktiivse ainevahetusega püsisoojased loomad. Nende kõige silmapaistvam tunnus on sulgkate ja nokk. Oma mune peavad linnud hauduma. Et enamik linde toitub kas putukatest või veeloomadest, siis talveks, kui meie aladel putukaid ei ole ja veekogud jäätuvad, rändavad nad soojematele aladele ja kevadel saabuvad tagasi (rändlinnud). Meie tuntumad rändlinnud on suitsupääsuke (rahvuslind), põldlõoke, kiivitaja, kuldnokk, valge-toonekurg, sookurg. Talveks jäävad Eestisse kakud (on näriliste hävitajatena kaitse all). Talveasukas on ka leevike, rasvatihane, hallvares, metsis, teder, põldpüü, rabapüü, koduvarblane.
Paljud linnud on inimesele kasulikud kahjurputukate või näriliste hävitajatena. Maitsva liha tõttu on osa linde jahilindudeks, teisi aga kasvatatakse kodulindudena munade ja liha saamiseks. Vanim kodulind on kodukana (kodustati Indias u. 3200 a. e. m. a.), noorim - põldvutt. Lindude klass jaguneb 27 seltsiks. Tänapäeval tuntakse umbes 8600 linnuliiki.

O. Nilson, A. Raik, I. Riisalo, A. Tiits, H. Tiits. Loodusõpetus. Käsiraamat õpetajale. - Tallinn: VALGUS, 1982. - Lk.. 198-199.