LINNUD

KURELISTE seltsi lindudest teatakse hästi rukkirääku, kuigi seda öölindu nähakse harva. Rukkirääk on pruunikirju rändlind (saabub mais, lahkub septembris), kes elab niisketel rohumaadel ja viljapõldudel, toitudes selgrootutest loomadest ning taimeseemnetest. Ta ehitab pesa maapinnalohku tiheda rohu sisse ning muneb 7-10 hallide ja punapruunide laikudega kreemjat muna.
Põhjamaade üheks ilusamaks linnuks on sellesse seltsi kuuluv soo- ehk hallkurg. Ta saabub meile märtsi lõpul ja lahkub septembris-oktoobris (kolmnurkses rivis). Pesa ehitab ta kuivanud taimedest kuhjatud madala laia platvormina sohu. Aprilli lõpul või mai algul muneb sookurg 2 roheka- või pruunitaustalist tumepruunilaigulist muna. Pojad hülgavad peatselt pesa, nad oskavad ujuda. Sookure toit on nii taimne kui loomne. Kureliste seltsi kuuluvad ka trapid. Need on massiivse kehaga taimetoidulised stepi- ja kõrbelinnud.

KURVITSALISTE seltsi lindudest on parasvöötmes üks levinumaid kiivitaja. See tutiga lind saabub meile märtsi lõpul, pesitseb soodes, rohumaadel ja orasepõldudel. Mättalohku tehtud pesas võib aprilli lõpul või mai algul leida 4 roheka- või pruunitaustalist suurte mustjaspruunide laikudega muna. Kiivitaja toitub ussidest, putukatest ja tigudest. Lääne-Euroopa rannikualadele talvituma rändab ta juba juunis.
Peale kiivitaja on laialt levinud ja tuntud paljud teised selle seltsi linnu, nagu tiirud, viired, kajakad (kuuluvad kurvitsaliste seltsi kajaklaste sugukonda). Need on põhiliselt (v.a. viired) kalatoidulised linnud, kuid toituvad ka selgrootuist, linnumunadest ja -poegadest ning isegi taimtoidust ja toidujäätmetest.

RÄHNILISTE seltsi kuuluv suur-kirjurähn pesitseb puutüvedes, kus mai keskel võib leida 5-7 läikivvalget muna. Suvel toitub ta peamiselt putukatest ja nende vastsetest, talvel okaspuuseemnetest. Eesti suurim rähniline on peamiselt männikute või parkide asukas musträhn, väikseim aga väänkael.

HANELISTE seltsi kuuluvad luiged, lagled, haned, kosklad, pardid, hahad, vaerad, aulid jt. veelinnud (põhiliselt rändlinnud). Nendest on laialdaselt tuntuks saanud hahk. Isaslinnu selg on valgem, kõhualune must (puguala kreemjas), emaslind aga pruunikirju. Oma pesa vooderdab hahk rohkete udusulgedega, tema munad on suured, rohekad. Pärast poegade koorumist ühinevad emahahad seltsinguteks. Nii on neil kergem kaitsta poegi kajakate eest. Toitu - limuseid - hangivad hahad merepõhjast. Haha udusulgedel on suur majanduslik tähtsus.

O. Nilson, A. Raik, I. Riisalo, A. Tiits, H. Tiits. Loodusõpetus. Käsiraamat õpetajale. - Tallinn: VALGUS, 1982. - Lk. 202-203.