LUMEHELVES

 

Palavas Aafrikas, paksu metsa serval asuvas neegrikülas juhtus iseäralik sündmus. Banaanisalust leiti pisike helevalge karvane olevus. Saluvalvur Benito võttis loomakese sülle ja ütles: ”Vaadake, ahvike - gorillapoeg!” Neegrid olid jahmunud. Gorillad on ju hallid või siis mustjaspruunid. Valgest gorillast ei räägi isegi neegrite muinasjutud.

Ahvike viidi külla. Benito tegi talle okstest ja puulehtedest pesa. Igal hommikul tõid külalapsed gorillapojale söögiks mahlaseid kõrsi ja puupungi. Möödus kaks nädalat ja juba sõi ahvike isukalt banaane, imes suhkruroogu ning jõi piima.

Siis tulid külla teadlased. Üks neist lõi kaht kätt kokku ja hüüdis: “Gorillapoeg on valge nagu lumehelves!” Nii sai ahvike endale nime - Lumehelves. Neegrilapsed aga ei saanud niisugusest nimest aru, sest nende maal ei saja kunagi lund. Nad nimetasid ahvikest oma keeles “nfumi igi” - valge gorilla. Teadlased olid näinud kirjude kaelkirjakute hulgas valget kaelkirjakut ja triibuliste sebrade hulgas valget sebrat, kuid valget gorillat nägid nad esimest korda.

Lumehelves on nüüd Hispaanias Barcelona linna loomaaias. Ta on juba päris pikaks gorillapoisiks kasvanud ja on suur sõber lastega. Aga kui valge kasuka ja siniste silmadega Lumehelves saab täiskasvanuks, on ta ligemale kaks meetrit pikk.

 

Täheke nr. 1 / 1968.