MÄNG SISISEVA SURMAGA
Georg Sepp

Tashkendi loomaaed asub südalinna lähedal. Loomaaed nagu ikka - elevandid, lõvid, tiigrid, loendamatu hulk muid loomi ja linde. Loomaaia direktor võttis meid lahkesti vastu ja oli nõus tutvutama kõiki oma valdusi. Aga kui ütlesime, et meid huvitavad eeskätt maod, tõmbus mehe nägu pilve.

“Võib - olla tahate neid käega katsuda?” küsis ta kerge irooniaga.

Kui me koos direktoriga madudemajja läksime, tuli sinna parajasti loomade söötja. Kõiki teisi loomi toidetakse iga päev, paljusid isegi kaks korda päevas. Maod aga saavad süüa kolm korda kuus. Sellest piisab, sest roomajail kulub toidu seedimiseks palju aega.

Esimesena anti süüa gürsadele. Kesk - Aasias elunevad gürsad on keskmiselt meetripikkused, kuid tuleb ette ka kahemeetriseid eksemplare. Värvuselt on nad pruunid, veidi punakad, seljal on selge tume muster, mis meenutab üksteisega liitunud rombe (mitte siksakki nagu meie rästikul). Vabas looduses toituvad gürsad lindudest, suslikutest ja hiirtest. Hea ujujana ja ronijana kütib gürsa oma saaki isegi vees või ronib puude otsa.

Tashkendi loomaaias on mitu puuri gürsasid täis. Võiks koguni ütelda, et ka madudemajas valitseb korteripuudus. Elanikke on siin teisigi: liivaboad, halüsmaod, eefad, stepirästikud, kobrad. Kõik nad, peale liivaboa, on mürgised.

Erilisele ettevaatusele manitseti meid siis, kui söötmisjärjekord jõudis kobradeni. Nad on puuris kahekaupa. Puuriukse avamine ei jätnud kobrasid ükskõikseks. Maod justkui tõusnuks sabale, kergitades veerandi oma pika, pooleteisemeetrise keha esiosast, kael paisus laiaks ja maod tardusid ooteasendisse. Sellisel korral võib alati oodata ülikiiret viskumist.

Kesk - Aasia kobrat ei saa nimetada prillmaoks, sest tema kaelal ei ole kaht valget rõngast nagu ta India suguvendadel. Oma agressiivsuselt ei jää ta aga viimastest sugugi maha. Kobra hammustus on palju kardetavam kui teiste mürkmadude salvamine.

Üheks ohtlikumaks kõrbemaoks peetakse ka eefat. Tashkendi loomaaeda toodud eefad on kollased, kolmnurksel peal valge rist, millest eespool väiksem ja tagapool suurem tume laik on justkui lendava linnu kujutis. Mägirajoonides elutsevad eefad on kollakashallid või koguni tumehallid. Just selle mao kaitsevärvus ja asjaolu, et ta inimese eest ei põgene, vaid lamab liikumatult, muudabki ta eriti ohtlikuks: sageli astutakse eefale peale, ja siis võtab madu kasutusele mürgihambad. Kui ei saa kohe abi, võib ka eefa hammustus põhjustada surma.

Lahkusime madudemajast. Tõtt - öelda olid roomajad üsna ilusad ja nad ei paistnud meile sugugi vaenulikena. Kuid direktor hingas kergemalt, öeldes: “Aasta tagasi pildistas üks noor ajakirjanik kobrat. Ta unustas hetkeks, kus viibib, ja see maksis talle elu.”

Mööda pargiteed astus lühikest kasvu mees, peas silmadele tõmmatud sonimüts. Kui me tervituseks ta kätt surusime, tundsime, et paremal käel puudub väike sõrm.

“Fjodor Petajev, Tashkendi kuulsamaid maopüüdjaid. Salvata saanud seitseteist korda.”

“Üksteist korda on mind hammustanud rästik, kaks korda halüsmadu, üks kord eefa ja kolm korda gürsa,” täpsustas mees.

“Aga kobra?” küsisime ettevaatlikult.

“Siis ta enam ei annaks teile intervjuud,” lausus loomaaia direktor.

“Meie elukutse on isegi Usbekistanis üsna haruldane,” alustas ta oma juttu. “Tashkendis, näiteks, on kõigest kümme kuni viisteist maopüüdjat.”

Kümne aasta jooksul on Fjodor Petajev püüdnud umbes kümme tuhat madu, kellest pooled on olnud gürsad.

Madusid on Usbekistanis ohtrasti. Neid on Tshimgani mägedes - Tashkendist vaevalt saja kilomeetri kaugusel, neid leidub Kõzõlkumi kõrbes. Tashkendi maopüüdjad käivad roomajate jahil Turkmeenias, Kasahstanis, Araali mere ääres.

Petajev näitab meile oma kasinat varustust, millega ta püügiretkele siirdub. Kõige olulisemad on säärsaapad. Lühikeste säärtega jalanõudes on kardetav seal kõndida, kus elunevad maod. Teiseks on igal püüdjal kott, kuhu maod panna. Siis on veel kohvrit meenutav kast, kuhu päeva jooksul püütud maod ümber tõstetakse. Tavaliselt viibib maopüüdja püügirajoonis ühtejärge paarist nädalast kuni paari kuuni, kuni auto tuleb talle järele.

“Aga püünis või hark, millega te madusid haarate?”

Fjodor Petajev sirutas välja kaks kätt.

“Needsamad,” ütles ta naeratades. “Kõige kindlamad hargid, kuigi...”

Jah, ühel käel puudub ju väike sõrm!

“See oli gürsa,” seletab ta. “Gürsa hammustusest läheb haav sageli mädanema, tekib äge põletik, vahel koguni veremürgitus. Et vältida halvimat, tuleb vigastatud kehaosa amputeerida.

See juhtus neli - viis aastat tagasi. Gürsa oli kuiva savise maa peal ja siugles aeglaselt eemale. Ma andsin talle paar korda oma mütsi hammustada. Nii kaotab madu suure osa oma mürgist ja väsib väga kiiresti. Siis haarasin maol ühe käega pea tagant, teisega sabast, ja tõstsin ta maast, et pista kotti. Madu tundus uimasena. Kotti lahti tehes hoidsin teda vaid ühe käega rippuvas asendis - nii on maod tavaliselt võitlusvõimetud. Too gürsa tegi aga äkilise liigutuse, libistas ennast minu käest lahti ja peost välja kukkudes salvas mu väiksest sõrme. Tegin haavale lõike, imesin haavast mürki ja süstisin mürgivastast seerumit, kuid miski ei aidanud - haiglas tuli ikkagi sõrmest loobuda.”

Fjodor Petajev näitas ka erilisi tange, mida maopüüdjad mõnikord kasutavad. Need on umbes meetripikkused, mille ülemises otsas on liigutatav käepide ja alumises kummiga haarmed. Selliste tangidega ei ole raske madu üles tõsta, häda on ainult selles, et vihaselt väänlev madu võib oma selgroo murda. Surnud maoga pole aga midagi peale hakata.

“Ma olen püüdnud kasutada ka kummikindaid,” räägib Petajev, “aga need ainult segavad meie tööd. Hoides madu kummi- või metallkinnastega, ei tunne sa iialgi, millal madu su haardest vabaneda püüab. Usaldada aga ainult oma silmi - seda ei tohi.”

Kõige rohkem on Fjodor Petajev ühe päeva jooksul püüdnud 106 madu. Ent juhtub sedagi, et tuleb läbi kõndida kümneid kilomeetreid, leidmata ainsatki roomajat. Maopüüdjatel pole kindlat kuupalka. Nende teenistus sõltub madude arvust ja liigist.

Tashkendi maopüüdjad ongi spetsialiseerunud peamiselt gürsade püüdmisele. Ühelt gürsalt saadakse 0,3 grammi mürki - kollast vedelikku. See kuivab kiiresti ja muutub tahkeks aineks, mis meenutab pruunikaskollaseks värvitud suhkrut.

Loomaaia direktor viis meid oma kabinetti ja näitas purgikest kuivatatud gürsamürgiga.

“Siin purgikeses on umbes neli grammi mürki. Seda hinnalist mürki vajavad farmaatsiatehased. Mitmete ravimite valmistamisel on see asendamatu. Me saadame gürsamürki muuseas ka Tallinna Farmaatsiatehasele.”

Et saada üks gramm maomürki, vajatakse 3 - 4 gürsat, 5 - 6 kobrat, vähemalt 8 halüsmadu, 20 eefat või 30 rästikut. Niisama palju kordi tuleb riskeerida, sest madude püüdmine - see on mäng sisiseva surmaga.

Enne kui me loomaaiast lahkusime, juhatati meid väikesesse ruumi, kus keset põrandat seisis maopüüdjate “kohver”. Fjodor Petajev läks kasti juurde ja kergitas selle kaant. Ta tegi seda kuidagi igapäevaselt, ometi oli kast täis gürsasid.

“Minu viimase nädala saak,” ütles maopüüdja. “Kolmkümmend kuus madu. Toodi täna hommikul autoga kohale. Nüüd puhkan paar päeva ja siis lähen uuesti Tshimgani mägedesse - nädalaks või paariks. Sest praegu on ilmad jahedad ja maod väljas. Kui õhutemperatuur tõuseb üle 27 kraati, kaovad maod maapinna lõhedesse ja suslikuurgudesse.”

Madude arv väheneb. On võetud tarvitusele abinõud, et maod välja ei sureks: isegi püügiks suletakse ajutiselt piirkonnad, kus on madusid vähemaks jäänud.

 

Pioneer nr. 9 / 1970.