KALAMIITIDEST OSJADENI II
Aino Kalda

Keskaegkonna muutunud klimaatiliste tingimustega suutsid kohastuda fülogeneetiliselt noored, vormilt madalakasvulised, lühiealised rohttaimed, mille paljunemine oli muutunud tingimustes paremini tagatud. Kalamiidilaadsed, olles üle elanud intensiivse vormide ja liikide tekke perioodi, olid nagu "tühjaks kurnatud" ega suutnud vastu pidada keskkonnatingimuste muutumusele.
Osjaliste esindajaid on teada juba karbonist, kriidiajastust on aga pärit osja perekonna esindajad. Praegu on teada 32 osjaliiki, mis on levinud kogu maakeral, välja arvatud Austraalia ja Uus- Meremaa. Valdav osa liikidest levib põhjapoolkeral väga erinevates kasvukohtades - kuivadest nõmmedest kuni märgade jõe- ja järvekallasteni ning lõunapoolsetest päikesepaistelistest nõlvadest karmi tundrani.

Osjad on enamasti kuni meetrikõrgused, harunenud või harunemata varrega rohttaimed. Kõige pikem, kuni 12 meetri pikkuse roniva varrega hiidosi (Equisetum giganteum) kasvab Lõuna- Ameerikas. Kõige jämedama varrega (läbimõõt kuni 10 cm) on Mehhikos leviv kahe meetri kõrgune šafneri osi (Equisetum schaffneri)
Perekonnannimi Equisetum tuleneb ladinakeelsetest sõnadest equus - hobune ja seta - harjas. Seda nime kasutas juba Plinius peente harunemata vartega, hobusesabaga sarnanevate osjade märkimiseks.
Eesti flooras on leitud üheksa osjaliiki, neist üks hübriid. Kas ja kuidas me neid tunneme ?

Ühes botaanikatunnis toimus järgmine vestlus. "Kes teist on osje näinud? Kirjeldage, milline on osi." - "Nagu küünal ja pea on otsas." - "Aga millal sa nägid sellist osja?" - "Kevadel." - "See ei olnud osi, osi on hoopis kuuse moodi!" - "Mõlemal on õigus, "sõnas õpetaja...

Varakevadel paiselehtade õitsemise ajal võime teeveertel, kraavipervedel, põllupeenardel ja põldudel ning päikesepaistelistel metsaservadel näha kahvatupruune, kevadise maa värvi veidi lihakaid põldosja kevadvõsusid. Rahvas on neid tabavalt nimetanud kitsenisadeks, utetissideks, lehmanisadeks, kukulinnunisadeks, hobusetilkadeks, kesatilkadeks ja veel teistegi nimedaga. Kevadvõsud ülesandeks on moodustada paljunemis- ja levimisvahendeid - eoseid. Toitu saab ta eelmisel suvel maa- alusesse varresse kogunenud varuainetest. Kevadpäikese paistel kasvab võsu kiiresti ning õige varsti varre tipus asetsev eospea nagu jaguneks kuuekandilisteks kilbikesteks. Eemaldame ühe kilbikese ja vaatame seda luubiga. Näeme kilbikese all rippuvaid kollakaid kotikesi - eoslaid. Raputame valminud eospäid ning kogume neid väljapudenevaid eoseid mikroskoobis uurimiseks. Võtame pinsetiotsaga pisut eoseid, asetame kuivale alusklaasile ja vaatleme ilma katteklaasita. Näeme, et ümmargustel eostel on neli tõlvja otsaga niiti. Neid lisemeid nimetatakse elateerideks, nad on levimist soodustavaiks vahendeiks. Hingame ettevaatlikult alusklaasile asetatud eostele (mitte eoseid ära puhuda!). Nüüd hakkavad niidid liikuma, tõmbudes ümber eoste. Kui asetame alusklaasile veetilga, suruvad niidid veel tugevamini ümber eose. Elateerid on hügroskoopsed: niiskuses on nad tihedalt eose ümber, kui õhk aga muutub kuivemaks, kuivavad ka elateerid ning sirguvad. Eoste maht suureneb, nad suruvad eosla seinale (ka seinarakkudes on siserõhk vähenenud ning spiraalsed seinapaksendid tõmbuvad kokku, rakke üksteisest eemeldades), ning rebestanud selle, paiskuvad välja.

Osi3.jpg (286193 bytes)

Eosed arenevad kohe edasi ning veel samal suvel valmivad kuni sentimeetrise läbimõõduga lintjate servadega rohelised eellehed. Noormaalsetes tingimustes arenevad pooltest eostest emas- ja pooltest isaseellehed. Sageli sõltub eelehtede sugu keskkonnatingimustest. Ebasoodsates tingimustes (toitainete vähesus, halb valgustus jm.) areneb rohkrm isaseellehti või ainult isaseellehed, väga heades tingimustes on aga emaseellehti ja kahesugulisi eellehti rohkem. On ka andmeid, et mõnedel liikidel on eellehtede sugu genotüübiliselt määratud ega sõltu keskkonnatingimustest.
Ühesugulised eellehed arenevad lähestikku, mis tagab viljastumise. Veel samal aastal areneb viljastatud munarakust uus noor põldosi. Koldadega võrreldes on osjade arengutsükkel palju kiirem.

Eesti Loodus 1970, 4