PESAHOIDJAD JA PESAHÜLGAJAD
Janis Baltvilks

Kuidas näeb välja äsjakoorunud linnupoeg? Jõuetu ja paljas? Tema nahal pole sulgi ega udusulgi? Ja silmad on kinni? Jah, niisugused on vindi, linavästriku, kuldnoka, tihase ja haraka pojad. Kolme-nelja päeva pärast lähevad neil silmad lahti, siis hakkavad ka tekkima suled. Nad peavad pesas lebama kaks kuni kolm nädalat. Sel ajal nad söövad, söövad ja muudkui söövad vanemate toodud toitu. Vanalinnud kaitsevad neid oma keha ja tiibadega vihma, tuule ja päikese eest.
Kuid kõigil lindudel ei püsi pojad pesas nii kaua. Kiivitaja, nurmkana ja pardi pojad on juba koorudes udusulgedes, nad näevad. Kui nad on ära kuivanud, ei suuda neid keegi pesas hoida - koos vanematega asuvad nad tutvuma niidu, metsa või järvega.
Missugused neist lindudest on pesahoidjad, missugused pesahülgajad?
See on sulle nüüd juba selge!
Aga ära sa ainult mõtle, et pesahülgajate vanematel pole pärast poegade koorumist enam nendega muret. Vanalinnud õpetavad poegi toitu otsima, soojendavad neid ja kaitsevad vaenlase eest.
Jutustan sulle nüüd, kuidas kaitseb oma poegi hädaohtude eest sinikaelpart.
Kord sõudsin koos Andaga järvele. Ühe kõrkjapuhma taga märkasime sinikael-pardi peret. Ees ujus emalind, tema järel reas kaheksa kohevat pardipojukest. Kui pardiema meid märkas, prääksatas ta hoiatavalt ja pojad kadusid samal silmapilgul vee alla.
Pardiema ise ei sukeldunud ega lennanud minema, vaid hakkas meie paadi ees rabelema, tiivad sorakil.
"Jahimehed on teda haavanud! Tal on tiib murtud!" hüüatas Anda ja me aerutasime pardiemale lähemale.
Ta laskis meid päris ligi, kuid siis liikus mööda vett tükk maad ettepoole, hakkas jälle visklema ja rabelema.
Meie järgnesime talle.
Pardiema laskis meid jälle nii lähedale, et peaaegu oleksime võinud teda käega puudutada. Siis liikus jälle mööda vett edasi. Niimoodi pardi järel aerutades olime jõudnud juba kaugele järvele. Korraga tõusis lind õhku ja lendas tiibu lehvitades minema. Tal polnud midagi viga. Vaatasime talle järele ja nägime, et ta laskus vette sama kõrkjapuhma juures, kus olime tema peret tülitanud, ja kutsus poegi. Niimoodi meelitas emalind meid poegadest kaugemale, pardipere aga jätkas oma teed.
Nii meelitavad ka teised linnud rahurikkujaid oma poegade juurest eemale.
Aga tuttpütid talitavad teisiti. Kui tuttpütiperele läheneb paat, korjavad mõlemad vanemad oma pojad kokku, tõstavad endale selga ja püüavad kiiresti eemale ujuda. Kui neil ei õnnestu ka niimoodi jälitajatest lahti rebida, sukelduvad nad koos poegadega hoopis vee alla, ilmuvad tüki aja pärast hoopis kaugemal nähtavale, hingavad ja sukelduvad jälle.

J.Baltvilks. Vestlusi lindudest. - Tallinn: EESTI RAAMAT, 1986. - Lk. 20-21.