UURIME SAMBLIKKE
Anne-Liis Sõmermaa

Inimesed jooksevad kinodesse, aga ometi võib mikroskoop avada meile terve ilu- ja imedemaailma, mida ei suuda anda kino, ja seda siinsamas maja ees aias või lähemas pargis, aknaaluses lillekastis või isegi lillepotis, kui muud pole käepärast!
L. Burbank

Üldandmed. Samblike koht taimeriigis oli kaua teadmata, veel XVIII sajandil peeti neid "jumala taimekeetmise paja ülejääkideks". 1867. aastal avastasid Famintsõn ja Baranetski, et samblikud koosnevad kahest komponendist - seenest ja vetikast. 1869. a. märkas seda ka Schwendener. Nüüd sai uurimine uue suuna.

Tänapäeval teatakse ligikaudu 20 000 samblikuliiki, neist umbes 700 kasvavad ka Eestis.

Samblike klassifitseerimise aluseks on seene süstemaatika. Seenkomponendi järgi liigitatakse nad kahte klassi: kottsamblikud (Ascolichenes) ja kandsamblikud (Basidiolichenes). Peaaegu kõik Eesti samblikud kuuluvad kottsamblike hulka, mis vastavalt paljunemisorgani ehitusele ja väliskujule jaotatakse kaheks seltsiks - Pyrenolichenes ja Discolichenes.

Väliskuju järgi liigitatakse samblikud kolmeks morfoloogiliseks rühmaks: koorik-, leht- ja põõsassamblikeks.

Kooriksamblikud on substraadiga nii tihedalt kokku kasvanud, et substraati purustamata neid eemaldada ei saa. Sageli on nad nähtavad ainult väikeste täpikeste, kriipsukeste või teisevärviliste laikudena. Siia rühma kuulub enamik Eestis kasvavatest samblikest. Lehtsamblikud meenutavad hõlmist ebakorrapäraste lehte, mis on alumise poolega kinnitanud substraadile, kuid mida on sealt suhteliselt lihtne eemaldada. Põõsassamblikud meenutavas ülespoole kasvavaid või rippuvaid põõsaid, nende puutekoht substraadiga on väga väike.

Samblike anatoomilise ehitusega tutvumiseks sobib hästi seinakorp (Xanthoria parietina). Seda samblikku on tema erkoranzi värvuse tõttu kerge märgata teeäärsetel puudel, eriti haabadel ja paplitel, mereäärseil kividel, vanadel teradel ja mujal. Et samblik on lubjapelglik, kaob ta puutüvedelt kohtades, kuhu tee tähistamiseks on tehtud lubjatriibud. Mõnikord on silmale nähtavad lubjajäljed ammu kadunud, kuid kunagist lubjatriibu aset näitab selge samblikevaba tsoon.

Seinakorpa lähemalt vaadates näeme oranzi lameda sambliku pinnal kausitaolisi moodustisi, milles arenevad eosed. Neid kausikesi nimetatakse apoteetsiumideks. Ülejäänud osa samblikust kannab talluse nime. Tallus on kinnitatud substrssdile seenniitidest kimpude risiinide abil.

Millisesse samblike morfoloogilisse rühma kuulub seinakorp?

Sambliku tallusest valmistatakse säsi vahel õhuke lõik. Kui see pole küllalt läbipaistev, töödeldakse teda piimhappe või kloraalhüdraadi lahusega (5 osa kloraalhüdraati 2 osas vees).

Mikroskoobi väikese suurendusega näeme lõigus mitut kihti. Kõige pealmine, värvusetu (ülaosas pisut värvunud) kannab ülemise koorkihi nimetust. Sellele järgneb roheline vetikakiht (vanemas kirjanduses - gonidiaalkiht). Hõredatest kohevatest hüüfidest koosnev järgmine kiht kannab säsi nimetust. Kõige all on alumine koorkiht.

Suure suurendusega vaadeldes on võimalik üksikasjalikumalt tutvuda sambliku ehitusega.

Ülemine koorekiht koosneb 3 - 4 tihedalt põimunud seeneniitide reast, mis on nähtavad ristlõikes ja meenutavad parenhüümi. Kõige pindmine, kaitsekiht on värvunud.

Vetikakihis asuvad kerakujulised rohelised vetikarakud. Küllalt õhukeses lõigus võib näha, kuidas seeneniitide tipud on kinnitunud nende külge. Selline tihe kontakt võimaldab ainevahetust sambliku komponentide vahel. Vetikakihi ülesandeks on orgaaniliste ainete assimilatsioon.

Säsis on näha läbisegi asetsevaid seeneniite. Selles osas on palju õhuga täidetud vaheruume. Seeneniidid säsiosas on paksukestalised, sageli tumedamad.

Alumisel koorekihil on samuti kaitseülesanne nagu ülemiselgi. Sellest kihist saavad alguse seeneniitide kimbud, mis kinnitavad samblikutalluse substraadi külge.

Apoteetsiumi ehituse vaatlemiseks tuleb tallusetükist teha säsi vahel terve hulk lõike, et nende seast valida parim.

Väikese suurendusega näeme juba tuttavat sambliku talluse ehitust. Talluse peal asub kausikujuline apoteersium, selle ülaosas - kausi põhjas hümeenium, mis koosneb eoskottidest ehk askustest ja nende vahel asetsevatest eostugedest ehk parafüüsidest. Hüpoteetsiumi peal asub epiteetsium - õhuke ülakiht, mis on moodustunud parafüüside värvunud tippudest. Külgedelt on apoteetsium kaetud koorkihiga, millest seespool asuvad vetikarakud. Apoteetsiumi keskosa moodustab hõre seeneniitide põimik - hüpoteetsium.

Vaatleme hümeniaalkihti suure suurendusega. Näeme, et see koosneb piklikest eoskottidest ja nendevahelistest rohkearvulistet tuletikukujulistest eostugedest. Eoskottides moodustub kaheksa kaherakulist eost ehk spoori. Eoste kuju ja suurus on eri liikidel erinev. Valminud eosed väljuvad eoskottidest. Kui eos satub idanemiseks sobivasse paika ning kohtab sambliku tekkimiseks vajalikku vetikarakku, siis areneb soodsates keskkonnatingimustes uus organism - samblik. Nii tekivad looduses komplekssed organismid.

Vaadeldud preparaat lubab teha järelduse, et sambliku koostisse kuuluvas seened paljunevad seentele tüüpilisel viisil. Vetikad seevastu on kaotanud vetikaile iseloomuliku paljunemisviisi ning paljunevad ainult rakkude jagunemise teel.

Vetika eraldamine samblikust. Vetikaid on võimalik eraldada ainult äsjakogutud materjalist. Seinakorba (või mõne teise sambliku) talluse tükikesed tuleb puhastada substraadi jäänustest ning ettevaatlikult uhmris peenestada (mitte nii tugevasti tampida, et vetikarakud puruneksid!) Saadud pulberjas mass puistata klaasnõusse, täita see veega ja asetada hästivalgustatud kohta (aknale), vältides seejuures otsest päikesekiirgust, mis võiks kahjustada nõrga valgusega harjunud vetikarakke. Mõne nädala pärast näeme, et klaasnõu seinu katab roheline kiht. Mikroskoop näitab meile, et see koosneb üherakulistest vetikatest, mis kuuluvad sambliku koostisse. Vetikad on selle aja vältel intensiivselt paljunenud. Seeneniidid on aga surnud ja juba teatud määral lagunenud, sest elutingimused vees pole sambliku seenkomponendile sobivad.